Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Valutu kokkuhoiukoht

 (103)

Riigivõimu vääramatu tahe paistab olevat vähendada avaliku sektori täna­vusi kulutusi veelgi.

Kui sõnastatud eesmärk „Euro kas või elu hinnaga” tundub pisut kitsarinnaline või nüansivaene, siis selle peale valitsuskoalitsioon ikkagi välja läheb. Et riigile tulu kavandatud ulatuses ei laeku, siis käib jutt kulude kärpimisest.

Mulle ei ole kärpejuttude algusest saadik meeldinud  teemale mehhaaniline lähenemine – võtame igaühelt võrdse protsendi maha ja selles avaldubki solidaarsus. Solidaarsus ei väljendu võrdses suhtarvus, vaid selles, et igale laotakse selga koorem, mida ta jaksab kanda. Mida ühtlasemalt stardis koorem kõigi vahel jagatakse, seda tõenäolisem on, et rühm kadudeta ka finišisse jõuab. Näiteks olgu solidaarsus põlvkondade vahel. Kui juba midagi ära anda, siis ikka nii, et oma vorstiviilust loobub nii laps, tööealine kui ka pensionär. Seegi on ju suur edasiminek võrreldes Põhjasõja-eelse suure või mõne hilisema väiksema näljahädaga, mil nappi toitu jagati nii, et hinges püsiks eeskätt töövõimeline toitja, pigem surgu laps ja vanur. Sest töötegija hukk oleks niikuinii kogu leibkonna hukk.

Tänapäeval meid nii karmide valikute ette ei seata. Aga päris pahupidi asja ka keerata ei saa, veeretades kogu koorma tööealiste maksumaksjate kaela ja jätkates väliskeskkonna muutustest hoolimata muutumatute sotsiaalkuludega. Otsuseid tuleks langetada nii, et selle tagajärjed annaksid igaühe nahal võimalikult vähe tunda. Tähendab, inimestelt võib ära võtta raha, mida nad ei ole veel käes hoidnud, mille kulutamisega pole saanud harjuda. Sellist raha on meie sotsiaalsüsteemis märkimisväärselt ja selle kokkutõmbamisele peaks säästuplaan ka keskenduma.

Eakate panus

Seadus näeb ka tänavu ette pensionitõusu. Mis võiks olla selle õigustus? Kui hinnatõus on praktiliselt peatunud (välja arvatud veel ehk küttekulude osas) ja osava majapidaja rahakotis on tarbijahinnaindeks isegi juba langenud, siis ei saa ju öelda, et pensione suurendatakse kasvavate kulude kompenseerimiseks. Mingit ennemuistset nõukogude võlga me enam oma eakatele ka tagasi maksma ei pea. Veel vähem saab terve mõistusega inimesel olla „õigustatud ootust”, et tema sissetulekud surmatunnini muudkui vääramatult suurenevad, käigu ümberringi ilmasõda või tabagu maad meteoor. Pensionitõusust loobumine oleks niisiis vanema põlvkonna panus kokkuhoidu.

Lastega on veelgi lihtsam. Need, kelle pealt kokkuhoidu teha, on ju veel üldse sündimata ega tea midagi oma pühast ülesandest vanemahüvitist välja teenida. Meil on võtta arvukalt näiteid selle kohta, et vanemahüvitise miinimummäärast piisab imikule eluks vajaliku tagamiseks. Tähendab, kõik, mis on üle selle, on luksus, mille võib valutult ära võtta. Heakene küll, neile, kellele makstakse kõrgema määra järgi ja kes on selle pangale tagatisena välja käinud, ei pea vist liiga tegema, kuid siingi ei tohiks keegi ülearu palju oma õigustatud ootustest rääkida. Veel vähem lapsesaamisest kui patriootilisest aktist riigi heaks. Vaesemal ajal oleks igati mõistlik mitte soosida kodus tegevusetult õnnelikolemist, vaid töötegemist. Seega, peale summa tuleks vähendada ka vanemahüvitise kestust pooleni praegusest. Üldse on ju vanemahüvitis – kui malest võrdlus tuua – selline „karjapoisi” tase, väga sirgjooneline tehing. Keerulisemal ajal peaks ehk mõnd gambiiti proovima?

Ja lõpuks tööealised. Kui nad kaotavad netosissetulekus, väheneb tarbimine veelgi, mida oleks vaja soosida, sest see toob riigikassase käibemaksu ja signaalib inimeste usku majanduskasvu taastumisse. Töötavalt inimeselt saab hõlpsasti ära võtta tema arvestuslikku rikkust, mida ta esialgu poodi viia ei saa. See rikkus eksisteerib kehtiva pensionisüsteemi teises sambas, mille makseteks peetakse teatavasti kinni 2% igaühe brutopalgast ja millele riik sotsiaalmaksu tulust omakorda lisab kaks korda sama palju.

Kui kogumispensioni seadus kehtestati, oli seal fikseeritud 2+4 süsteemi (räägiti ju isegi süsteemist 2+8) põhjenduseks väide, et ainult oma tulust ei suuda ini­mene inimväärset summat vanaduspõlveks kokku koguda. Aga reaalne sissetulekute kasv sellest ajast (2001) on väga suurelt ületanud toonased ootused. Seega ei saa suhet 2:4 praegu sama veenvalt ja vankumatult põhjendada kui kaheksa aastat tagasi.

Sääst sambalt

Loe veel

Teise sambasse koguneval rahal on praeguses kontekstis mitu halba omadust. Esiteks on ta eelarve sundkulu. Teiseks, pensionifondid on raha viinud valdavalt välismaale, kus see ei toeta Eesti majandust, vaid aitab pigem teiste riikide ettevõtteid. Kolmandaks, võlakirjadega ja aktsiatega kauplemine ei ole praegu tulutoov äri ja mida suurem on inimese praegune pensionisammas, seda suurem on seal näiline miinus. Miks inimesele tekitada stressi või meeleheidet seda näilist miinust päev-päevalt suurendades?

Lühidalt: praegu teise sambasse pandavat riigi makset tuleb vähendada poole võrra. Oma nahal ei tunne seda keegi, netipangast ja paberilt saab vaadata, aga see pole ju leib laual. Kui midagi sööme, siis kauget tulevikku, milleni elamine pole niikuinii 100% kindel. Aga selle loobumisaktiga kindlustame, et riik ei lähe  meie reaalse kulutamisvõime kallale nii innukalt, kui ta praegu lubab.

Oponent ütleb siinkohal, et valitsusel pole sellisest säästuliigutusest mingit kasu, kuna kogu sotsiaalmaks on nn seotud kulu, valitsusel on aga eelarves vaja just paindlikku, vaba raha, mida saaks lihtsalt ja kiiresti suunata sinna, kust majandus parasjagu kõige rohkem kõrbeb. Kasu saab, kui sotsiaalmaksu määra mitte muuta, aga sambamaksest vabanev raha suunata mingi muu püsikulu katteks.

Et oleks natuke gambiidilõhna, siis meenutan, et terve möödunud aasta jooksul räägiti üsna palju sellest, et kultuurkapitali finantseerimine hasartmängumaksust ja aktsiisidest on moraalituse kõrval ka riskantne. Kultuurkapitali finantseerimine sotsiaalmaksust oleks põhjendatud, sest kultuuriloomel on ikka ja alati olemas sotsiaalne funktsioon.

Kui kultuurkapitali tulu hakkaks laekuma sotsiaalmaksust, vabaneks valitsuse jaoks aktsiisitulu. Ka aktsiisimaksumäärasid oleks vastavalt vajadusele kergem tõsta-langetada ilma, et see vaimukultuuri tervisele kohest ja otsest mõju avaldaks. Kokkuvõtteks palun valitsusel minu ettepanekut kaaluda ja võtta riigi majanduselu tervendamiseks minult ära see raha, mida ma niikuinii lähema 25 aasta jooksul kasutada ei saa, mitte see, mida mul täna ja homme töös ja kodus vaja läheb.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare