KAAREL TARAND: Variatsioonid ammu tuntud teemal
Kolme aasta jooksul on nimelist äramärkimist, kas tsiteerimist või tänu pälvinud veel Jakob Hurt, Juhan Liiv ja Rudolf Kallas ärkamisajast, Jüri Uluots, Kaarel Robert Pusta ja Friedebert Tuglas iseseisvuse algusaegadest (sünniaasta järgi võiks samasse gruppi kuuluda ka Aino Järvesoo) ning elavatest Hando Runnel, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae (ainsana kahel aastal järjest).
Kas selles nimeloendis on midagi tähenduslikku? Kui suusatajad, kes lihtsalt olid vahetult enne aastapäeva kangelastegusid sooritanud, välja arvata, siis võiks öelda, et kõnemeistrite selge suundumus on poeesialt diplomaatiale. Tänavuses kõnes luuletajaid enam ei olnud. Teine tunnetatav muutus tsiteeritute põhjal otsustades on süvenev rahvuslik-konservatiivsete väärtuste rõhutamine (kui soovite, siis kristlik-demokraatlike euroilmavaatelises mõttes).
See viimane on omamoodi paradoksaalne, sest Arnold Rüütli kõne muudes osades on aasta-aastalt tugevnenud nn sotsiaalne mõõde, vasakpoolne vaateviis. Kui kaks aastat tagasi peetud kõnes viitas Rüütel ettevaatlikult, et erakonnad ja valitsus võiksid rohkem sotsiaalteadlaste arvamusi arvesse võtta, siis eile propageeris president juba täiesti avalikult Põhjamaade sotsiaalriigi mudelit kui Eestile sobivaimat. Selles lõigus näis, nagu president peaks ettekannet sotsiaaldemokraatide kongressil, mitte riigi sünnipäeval.
Enamuse tõe hääl
Rüütel on kõik viimased viisteist aastat olnud tuntud mehena, kes kõneleb enamuse veendumuste järgi. Ta pole kunagi olnud visionäär, teerajaja, uute kaugete horisontide avaja. Küllap seetõttu on ta ka rahva hulgas nii vankumatult populaarne. Ta räägib täpselt seda, mida üks tubli keskmine kodanik endagi jaoks selgeks mõelnud.
Visionääride kõned on reeglina raskestimõistetavad ja sisendavad turvatunde asemel hoopis ebakindlust ja hirmu. Rüütel oma kõnede nukramates osades võib küll tekitada teatud lootusetust – et ükskord sureme me välja niikuinii, kui juba kord jätkame mõõdutundetut vananemist ja pillerkaaritame uute sugupõlvede loomise asemel. Rüütel nende kurbade passaaĻide lõpetuseks siiski julgustab ka, ütleb, et olukord ei ole lootusetu, kui vaid egoismi asemel üksmeelt ja solidaarsust leidub.
Visionäärid rääkisid Põhjala või Skandinaavia mudelist kui Eestile sobivaimast kes viis, kes kümme aastat tagasi. Majandususksed valitsused jätsid toona need jutud kui veidrike heietused tähelepanuta. Jättis ka rahvas, valides ikka neidsamu majandususkseid uuesti. Saab näha, kas nüüd, kui Rüütel avalikult sotsiaalriigi eestkõneleja rolli võttis, ka erakondade poliitilistes suundumustes mingeid nihkeid toimub. Vasakule, näiteks.
Kaks peavoolusängi
Pisut meelevaldselt Rüütli sõnumit tõlgendades võib öelda, et president soovitab – kui kord juba Euroopas oleme – ujuda ilmavaateliselt kahes peavoolusängis, mis Euroopa rahvaste poliitikas ajaproovile kõige paremini vastu on pidanud. Et valikuid õieti rohkem polegi kui konservatiivsus ja sotsiaaldemokraatia, needki teineteisele lähenevad.
President ei saa iseseisvuspäeva kõnedes muidugi mööda kohustuslikest elementidest: riigi sünni juures seisnud Eesti poliitilistest ja sõjalistest juhtidest, samuti kummardusest laulva revolutsiooni osaliste ees, kes võimatuna näiva uuesti ära tegid. Saalis viibivad diplomaadid saavad igal aastal rõõmuga registreerida oma memode tarvis kohustuslikud julgeolekupoliitilised märksõnad NATO ja Euroopa Liit. Ka naabrit Venemaad ei unustata. Kui kaks aastat tagasi suhtus Rüütel Venemaasse ja Eesti-Vene suhetesse veel lootusrikkalt, siis nüüd näeb ta pigem põhjust mureks kui rõõmuks.
Lootusest pettumuseni
Näib, et murenema on hakanud ka presidendi usk rahva piiritusse tarkusesse poliitiliste valikute olukorras. Aasta tagasi märkis Rüütel: “Noorele demokraatiale iseloomuliku valimiskampaania välise kära ja peibutavate loosungite varjus on valikuvõimalused siiski valija jaoks eristatavad.” Eile mõõtis ta rahva tarkust teisiti, teatades, et “võõrandumise põhjuseks on esiteks veelahe poliitilise retoorika ja tegelikkuse vahel, mistõttu valijad tunnevad end petetuna”. Niisiis ei näinud rahvas valimistel siiski läbi neist seebimullidest, mida neile massiivses kampaanias puhuti.
Ja lõpuks: iga aastaga taandub Rüütli aastapäevakõnes aina tagasihoidlikumale kohale sõnapaar “ühiskondlik lepe”. Kaks aastat tagasi oli tegu suure lootusega, aasta tagasi peaaegu et õnnestunud lahendusega, nüüd aga peaaegu kapitulatsiooniga. Lepe on küll sündinud, kuid peaaegu surnuna – ainus nähtav osa temast on leppe ümber sõelujate pidevad raha väljapressimise aktsioonid. Mitte sellist lepet ei soovinud president. Võiks kihla vedada, et kui midagi täiesti ootamatut ja põrutavat ei juhtu, topitakse lepe järgmisel aastal kõnematerjalina sügavale kalevi alla – küllap saavad kõnekirjutajadki aru, et ühiskondliku leppe nimelist näritud konti ei sobi presidendile pidupäeval ja publiku ees järamiseks enam pakkuda.
Aga kokkuvõttes võib öelda, et president ja tema meeskond on arenemisvõimelised. Kõne oli tükk maad parem kui mullu.
