KAAREL TARAND: Viies, loodetavasti viimane
Seekord võib presidendi aastavahetuse läkituse koostamisel osalenud taustajõududele panna kõhklusteta hindeks kahe. Viimane Arnold Rüütli viiest südaöisest pöördumisest oli varasematest viletsam. President ise kandis kogu teksti, mis ekraanile ilmus, ette korraliku koolipoisi kolmele. Aga püüdliku esinejana täitis ta ilmselt ka oma nõuandjate muid juhtnööre ja see oli viga.
Uue imago otsingud
Me näeme presidenti teleuudistes või elusuuruses kõikvõimalikel üritustel esinemas vähemasti korra nädalas. Seal ei õõtsuta ta kõnelemise ajal pead katkematult vasakule ja paremale, nagu oma aastavahetuse telepöördumises. Ja ei maksaks hakata vanemale inimesele loomuvastaseid uusi trikke peale suruma, eriti kui tegu pole ka kõige andekama näitlejaga. Aastavahetusel meile ilmunud pead kõigutav president mõjus samamoodi nagu uusaastapäeval uudisfilmis “Libahundi needus” nähtud kummist rästik, kes liigutas end laval täpselt nii, nagu kulissidetagused tamiilist tõmbajad soovisid.
Väärib meenutamist, et president Rüütli pimesi kaitsjad on juba aastaid vastanud presidendi etteastete vormilise vaoshoituse, et mitte öelda ilmetuse aadressil tehtavale kriitikale, et see ongi presidendi stiil. Miks siis nüüd, lõpu eel otsustasid nõunikud veel hobuseid vahetama hakata? Kas tõesti usus, et varasemast erinev miimika ja kehakeel mõjuvad otsustavalt riigikogu liikmetele ja omavalitsusjuhtidele, kelle nimetada on sügisel järgmise presidendi nimi?
Selline arvestus ja nõu on küll vähem kui senti väärt. Isegi kahekäigulisena, kus esimeses loodetakse võita rahva südamed (mis tähendab arvamusküsitlustes kõrget reitingut) ja teises üritatakse otsustajaid panna reitingule viidates “rahva tahet” täitma. Pakun, et oma esinemistes varasemast hoopis vitaalsemat presidenti hakkab rahvas pigem kuulujuttude tasemel kahtlustama keelatud ainete tarvitamises, kui et tunnustab teda naturaalse energiapommina.
Enne mõõda, siis muretse
Kuid vormist tähtsam on ju sisu, tühja neist komistustest ettekandmisel, kui aga sõnum on selge ja kõva. Aga oli siis või? Iseenesest tähendab lastest ja pereväärtustest kõnelemine kindla peale minekut. Muret kasvavate sugupõlvede pärast ei saagi ju õieti kritiseerida. Muidugi juhul, kui see toetub ikka mingilegi ratsionaalsele alusele. Eks iga ema-isa süda võib muretseda ka siis, kui selleks põhjust pole, aga põhiseaduslikult institutsioonilt ei tahaks kuulda mõtet “ma ei tea küll miks, aga mu süda nii väga valutab teie pärast, lapsed”. Eriti veel juhul, kui kõigi eelduste kohaselt moodustavad lapsed ülitühise osa kogu auditooriumist.
Aga presidendi kõne toetubki ju uuringutele, võib minu oponent nüüd väita. Otsesõnu käsitles president küll ainult üht uuringut, järeldused aga ei toetunud uuringule, vaid olid pigem laenatud poliitilistest käibemüütidest. Ehk maksis president lõivu praeguse valitsuskoalitsiooni poolt juurutatavale põhimõttele, et riiki tulebki juhtida arvamusküsitluse järgi? Peavoolus on turvaline ujuda, aga presidendilt ootaks enamat.
Sest millele näiteks toetub väide “Niisuguseid lapsi [koolis mittekäivaid] on aga ainuüksi põhikooli eas tuhandeid”? Seda väidet on aastaid levitanud parasjagu opositsioonis olevad erakonnad, kui nad kritiseerivad (üldjuhul alusetult) valitsuse hariduspoliitikat. Kui palju on selles tõtt? Kus on need tuhanded lapsed, keda lapsevanemad, omavalitsus ega kool, sotsiaalhoolekanne ega politsei kinni püüda ei suuda? Kui see väide on tõene, siis on tegu otsese seaduserikkumisega, mille eest inimesed peaksid vastutust kandma. Aga pole kuulda olnud, et võimetuse tõttu kindlustada koolikohustuse täitmist lendaks valdades ja linnades kümnete kaupa koolijuhtide päid. Või et oleks algatatud sadu vanemlike õiguste äravõtmisi.
Igaüks võib ju ise järele mõelda, kas ta teab oma tutvusringkonnas, kolleegide või naabrite seas kedagi, kelle lapsed ei käiks koolis, vaid hulguksid mööda ilma ringi. Mina ei tea ühtegi, ent küllap hea otsimise korral leiaks ikka mõne lapse, kel on ajutisi raskusi. Aga neist ei saa mingi nipiga kokku “tuhandeid”, kes ilmselt on olemas ainult president Rüütli enda kunagi välja mõeldud muinasjutus Teisest Eestist.
Kadunud isamaalisus
Või teine näide. President väitis: “Väga murelikuks teeb alkoholi ja narkootikumide tarvitamise levik noorte seas. Maad on aga võtmas ükskõiksus sedalaadi juhtumite suhtes.” Ma ei eita, et muretsemiseks on põhjust. Aga kust võtab president aluse kohtumõistmiseks, millele toetudes räägib “maadvõtvast ükskõiksusest”?
Teadaolevalt riiklik tähelepanu neile probleemidele aina kasvab, samuti ressursid, mis avalikul võimul on ennetustööks ja laste harimiseks kasutada. Kas president tahab väita, et lapsevanemad on hakanud probleemide ilmnemisel massiliselt käega lööma põhjendusega, et see on riigi, mitte lapsevanema mure, kui laps hakkab meelemürke tarvitama? Kui jah, siis kuidas ta on seda ükskõiksuse kasvu mõõtnud? Ega olegi. Ja kui ei ole, siis on vastutustundetu sellist umbmäärast ja -isikulist etteheidet üldse lendu lasta.
Presidendi kolmas mure oli noorte vähene patriotism ning nõrk armastus rahvuskultuuri, esivanemate ja traditsioonide vastu. Ka see on üpris katteta väide ja et see toetub ilmselt samale uuringule, millele eelnevadki, seab kogu uuringu tõsiseltvõetavuse kahtluse alla. Eesti rahvuskultuur on nii kvantiteedi kui ka kvaliteedi näitajate poolest tuhande aasta kõrgseisus.
Ja see pole mingi raukade eralõbu – meenutagem kas või seda lastehulka, kes end möödunud suvel karmist sõelast läbi laulukaare alla laulma võitlesid. Või need tuhanded, kes õpivad muusikakoolides pillimängu või näitlevad kooliteatrites. Võimalik, et lapsed ei oska oma tegevust patriotismiks liigitada ja peavad seda normaalseks osaks elust. Sest kogu rahvuskultuur pole juba enam kui sada aastat ainult maarahva talukultuur, võiks ehk Eesti kutselise teatri juubeliaastal meeles püsida.
Kokkuvõttes jäi mulje, et presidendile oli jälle väga halba nõu antud. Teemavalik (lapsed) oli õige, ent selle arendamisel oli unustatud, kes ning millises meeleolus ja vormis on selle telepöördumise potentsiaalne publik. Aga tõenäoliselt oligi suurem osa elanikke läinud pöördumise ajaks juba õue tulevärki valmis seadma. Et aasta algaks ilu ja pauguga, mitte põhjendamata süütundega. Omamoodi märk seegi.
Presidendi sõnumid
31. detsembril 2001:
Oma esimeses uusaastatervituses nimetas president aasta tegijaks Eestis keskmist vallavanemat või volikogu esimeest. Tegu oli sümboolse kummardusega teda presidendiks valinud meestele-naistele. Kõnes rõhutas Rüütel veel dialoogi vajadust ühiskonna eri gruppide vahel.
31. detsembril 2002:
Teises uusaastatervituses kiitis president Eesti jaoks edukat välispoliitilist aastat, mil saime kutse Euroopa Liitu ja NATO-sse. Muredest märkis president Eesti demograafilist tulevikku.
31. detsembril 2003:
Kolmandas tervituses nentis president, et Eesti peaks vahetama käiku. Taanduma peaks senine riigiehituslik “tormi ja tungi” aeg ning ratsa rikkaks saamise mentaliteet. Asemele tuleb loodetavasti ennekõike inimest säästev suhtumine.
31. detsembril 2004:
Neljandas uusaastatervituses peatus president minevikukäsitlusel märkides, et peaksime sellesse suhtuma kompleksivabamalt ja liigsete emotsioonideta. Kõnega valmistas Rüütel ette oma otsust mitte võtta osa Moskva
9. mai üritustest.
