Legatumi edetabel pole erand. Sotsiaalset kapitali mõõtes seatakse seal tähtsale kohale religioon, mille puhul Eestil ei saagi kõrgeid näitajaid olla. Pole kunagi olnud. Legatumi hindajad kirjutavad: „Eestil on nõrgalt arenenud kogukonnapõhiste organisatsioonide võrk, eriti religioossete ühenduste osas. /—-/ Eesti on kõige vähem religioosne riik maailmas ja vaid 10% inimesi kuulub usu-organisatsiooni, mis asetab riigi selle muutuja alumisse kvintiili ja näitab piiratud juurdepääsu religioossetele tugivõrgustikele.” Hea või halb?

Võrguajakiri Evolutionary Psychology (www.epjournal.net) avaldas tänavu Gregory Pauli teadusartikli (vol 7(3), 2009), milles mõõdetakse maailma suuri ja jõukaid ühiskondi sotsiaalse edukuse skaalal 25 sotsiaal-majandusliku ja demo-graafilise näitaja järgi. Pauli eesmärk on uurida, kuivõrd on religioossus püsiv ja alaline vaimne seisund või hoopis paindlik psühholoogiline mehhanism, mis muutub vastavalt välistingimuste muutumisele. Oma uurimistöö raames vaatleb Paul, kuidas rikka ühiskonna religioossus soodustab või siis hoopis takistab sotsiaalse heaolu ühtlast kasvu. Võrreldud riikide hulgas on USA ainus tõsiselt religioosne ühiskond, omamoodi indikaatorlamp, mis aga paigutub sotsiaalse edukuse skaalal kõigi teistega võrreldes hävitavalt viletsatele kohtadele.

Sünge pilt

Religiooni mõju ühiskonna heaolule tuleb esile, kui võrrelda sotsiaal-majanduslikke indikaatoreid ühiskonna usuliste indikaatoritega (Paulil on neid seitse). See mõju on ühemõtteliselt negatiivne. Mida tugevam on religiooni (ja just religioossete organisatsioonide) positsioon ühiskonnas, seda häiritum on ühiskonna sotsiaal-majanduslik funktsionaalsus. Sotsiaalse edukuse skaalal pääsevad kõrgetele kohtadele ainult ühiskonnad, kus usuühingud on hoolekandelistest jms rollidest taandunud.

Eriti sünge pildi religiooni mõjust annab suguhaiguste (süüfilis, gonorröa) hulga, nagu ka alaealiste abortide ja usuliste tunnete tugev positiivne korrelatsioon. Ühesõnaga, tõenäosuse järgi: mida usklikum, seda suguhaigem. Samuti liiguvad skaaladel samas suunas usklikkus ja sotsiaalne kihistumine. Sama kindlalt näitavad võrdlusandmed, et mida sekulaarsem demokraatia, seda vähem on neid, kes virelevad vaesuses. Ja kõige sekulaarsemad ja kõige parema sotsiaalturvaga ühiskonnad on teadagi Põhjamaad. Gregory Pauli mõõdupuu järgi edestab Rootsi napilt Taanit ja Norrat, neljandaks jääb Holland (17 võrreldud riigi seas Soomet kahjuks ei ole). Seal, kus riik on jätnud suure osa sotsiaalhoolekandest riiklike programmidega arendamata ja lootnud, et usuorganisatsioonid teevad selle töö ise ära (eriti USA-s), on asjad halvasti ja ühiskonna ees seisab lausa lahendamatuid probleeme.

Seega, kui pöörduda tagasi sotsiaalse kapitali juurde nii, nagu seda mõõdab Legatum Institute, peaksime olema rõõmsad ja rahul, et Eesti on saanud paha hinde. Tugevalt sekulaarse demokraatiana, kus organiseerunud usk on marginaalne, on meil lootust sotsiaalse edukuse skaalal kiiresti tõusta ja jõuda oma põhjamaiste naabrite lähedale. Tõsi, maailma suurte kirikute nõrkus Eestis ei tähenda veel jumalaeitajate ja evolutsiooniteooria pooldajate arvukust.

Paraku on kirikutest „vabakslastud” langenud uutesse võrkudesse ning pidurdavad ühiskonna arengut ja tekitavad põhjendamatuid lisakulusid kõikvõimalike nõidade, posijate, astroloogiliste abimeeste näpunäidetest juhindudes. Nagu Gregory Pauli jt uuringud näitavad, ei ole hajausklikel, keda tugev organisatsioon ei ühenda, siiski sotsiaal-majanduslikule olukorrale sama nähtavat mõju kui võimsatel kirikutel (kellel eriti USA-s on ka tõsine poliitiline väljund).

Solidaarsus eelarves

Ma ei saa küll kuidagi nõustuda Mall Hellami väitega, et Eestis „laiutab ülbelt individualismi dogma, mis kuulutab: igaüks seisku iseenda eest”. Kuskil see dogma võib-olla laiutab, aga kindlasti mitte riigieelarves, kus solidaarsusprintsiibil rajanevad sotsiaalkassad (pensionid, haigekassa, töötukassa, laste- ja peretoetuste fondid) moodustavad peaaegu poole kõigist avalikest kuludest. Kuigi me kõik ei pruugi olla ühtviisi rahul kehtiva üldise maksukoormuse madala tasemega, mis ei võimalda nimetatud kassasid küllaldaselt finantseerida, kinnitab nende olemasolu (ja loomine praegustest palju kehvema majandusliku baasi ajal), et riiklikus mõtlemises pole ülbe individualism küll kuigi määrav joon.

Loodan, et ma ei ole ainus, kelle ohulambikesed süttivad, kui ilmub välja keegi, kes teab tõde. Ja mitte ainult ei tea, vaid nõuab ka selle kehtestamist kõigile kohustuslikuna. Tõe teadjaid on paraku palju. Eelnimetatud nõidade ja silmamoondajate kõrval on palju neid, kes räägivad „väärtustest”. Ka Mall Hellam kirjutab, et üldhariduskooli „õppekavasid peaksid horisontaalselt läbima väärtusarenduse põhimõtted”.

Moodsaid pseudoreligioone, mis püüavad kirikus kildudeks kukkunule tükikaupa uut elu sisse puhuda, levib hulgi. Mitte ainult alamates kooliastmetes, vaid koguni ülikoolides on loodud vaikseid keni kohakesi, mille asukad on seadnud endale ülesandeks ühiskonna moraali järele valvata – ja kelle käest näiteks ajakirjandus ka sageli ja usinasti lõplikke kohtuotsuseid küsib.

Kui soovida midagi, mis viiks Eesti võimalikult kiiresti sotsiaalse edukuse skaala põhjamaisesse tippseltskonda, siis mitte uues kuues tõe jutlustajaid, vaid veel rohkem ja veel paremaid riiklikke programme. Neist on abi, mitte religioonist.

Varem samal teemal:

Mall Hellam „Usaldus toob tulu” EPL 03.10