Naised jäävad siiski väärtustabelist välja, meenudes paar korda aastas, seoses lillede kinkimisega, selle asemel, et anda neile ühiskonnas võrdväärselt sõna, alustades telesaadetest, mille toimetajatele peab pidevalt meelde tuletama, et stuudiosse jälle üht sugupoolt unustatud kutsuda, kuni selliste abivahenditeni nagu kvoodid ja triibulised valimisnimekirjad. Kui tõstatame palgalõhe teema, siis heal juhul öeldakse, et asjad on paranemas (praeguse tempoga jõuame alles mu tütretütarde ajaks Euroopa keskmisele mõnevõrra lähemale), või nagu meessoost nn arvamusliidrid just selgeks tegid, on see sama tähtsusetu teema nagu kella keeramine. Nende jaoks ehk tõesti, aga kui soovite, et meie ka siin riigis elada tahaksime, siis mõelge veel.

Praegune “võrdõigusvolinik” Pakosta väitis, et palku ei peakski puutuma (“Palgaaudit on liiga range meede, sest sunnib tööandjaid palkasid õigustama”) Võrdne kohtlemine on liiga range nõue? Aga jah, ununes, et Pakosta hääletas kunagi ka kooseluseaduse vastu. Welcome to Estonia!
Kätte on jõudmas emadepäev. Selle eel kuulutas Eesti Naisliit välja Aasta ema konkursi, tehes ilusti selgeks, kes on see ema, keda Eesti riigis väärtustatakse. Aasta ema tiitlivääriline kandidaat on koos abikaasaga üles kasvatanud vähemalt kaks last. Eelmiste aastate statistikat vaadates, mida rohkem, seda uhkem. Ametliku üleskutse kodulehelt eemaldati küll pärast pahameelt fraas „koos abikaasaga“ (kas tõesti peaks aastal 2017 naine mehest kinni hoidma ka siis, kui see juhtumisi joob või vägivallatseb?), aga eks näis, kes lõpuks valituks osutub.

Avardada valikut

Virginia Woolf Sind Ei Karda grupp soovib nende valikut veidi avardada ja kutsub üles pakkuma kandidaate, kes kasvatavad oma last üksi, või koos partneriga, kes ei ole nende abikaasa, laste isa, või üldse meessoost. See pöördumine on mõne päevaga kogunud nelisada allkirja.

Pöördumine, millele VWSEK Facebooki-grupis saavad, alla kirjutada grupi liikmed kõlab nii: „Aastal 2017 on nõue, et emal peaks olema vähemalt kaks last ja need peavad olema üles kasvatatud koos abikaasaga, solvav emade jaoks, kes näevad suurt vaeva, et oma last või lapsi üksi kasvatada või kes kasvatavad lapsi koos elukaaslasega, kes pole nende abikaasa - selle all peame silmas ka kahe emaga perekondi.“

Eestis on selliseid emasid palju. Üksikvanemad, kes enamasti just emad, ning kes ei kuulu statistiliselt ka nende hulka, kes riigilt suurperetoetust saama hakkaks. Üksikvanematoetus on Eestis endiselt 19 eurot, nagu oli see ka siis, kui lastetoetus samal tasemel oli. Puudega lapse vanem, kes samuti tihti oma lapsega üksi jäänud, saab riigilt toetust 80 eurot. See ei aita eriti, kui ema peab kogu oma aja vaid lapsele pühendama, ning kui saabki tööle minna, siis ei suuda 80 eurot isegi palgalõhet kompenseerida. Aga jah, unustasin, puudega lapsed ju ei kuulu samuti nende hulka, keda riik väärtustab. Aasta emaks ei sobi see, kes kasvatab igapäevaselt raske puudega last, temal peavad olema “üles kasvatatud vähemalt kaks tublit last”.

Samasoolistel vanematel on elu, ja laste saamine, eriti raskeks tehtud. Rääkimata sellest, et neil abielluda ei lubata, on isegi vastuvõetud kooseluseadus tehtud võimalikuks vaid läbi kohtu. Kui oled oma partneriga abiellunud välisriigis, siis ära parem koju tagasi tule. Kindlasti mitte ei tasu hakata lapsi saama, sest isegi kui kohus otsustab, et jah, abikaasa võib elamisloa saada, annab Politsei- ja Piirivalveamet, kes selle elamisloa peab väljastama, otsuse edasi Riigikohtusse. Nii et pikemalt kui aasta ärge oma elu ette planeerige. Rääkimata ühiskonnas valitsevast suhtumisest samasooliste koosellu, mida nii Riigikogu kui kõik muud ametiasutused oma tegevusega vaid kinnistavad.

Nii et kallis Naisliit, alustage teie. Hinnake palun ka emasid, kelle pere ei ole selline, nagu telereklaamis, mis peab toetuse vääriliseks ainult üht kindlat peremudelit (kolmaslaps.ee kodulehelt: “1. juulist premeerib riik 3 lapsega peresid...”) Kes premeeriks üksikvanemaid? Puudega laste vanemaid? Lisaks üleskutse teksti kohendamisele palun mõelge sellele ka Aasta ema valikut tehes. Omalt poolt saadame teile 1. maiks nimekirja võimalikest alternatiividest ja kutsume lugejaid üles tegema sama, tublide emade nimesid koos lühitutvustusega oodatakse aadressile naisliit@gmail.com.

Õigused siit eemal

Minu lastest kaks on sündinud Eestis, tulime kodumaale tagasi pärast esimese lapse sündi. Kuna Eestis mingeid olukorra paranemise märke näha ei ole, siis ei hakka oma laste eludega riskima ja neid siin üles kasvatama. Ühiskonnas, kus neile väiksest peale koht kätte näidatakse, aktiivselt oma roosat rolli õpetatakse, ja kus poliitikud, selle asemel, et tõestatud vahenditega palgalõhe vastu midagi ette võtta, hakkavad arutama, kas see on üldse tähtis teema, millega tegeleda. Kui kunagi otsustate, et siiski on, siis ehk mõtlevad ka mu tütred, kas tahavad tagasi tulla ja oma lapsi siin kasvatada. Koos samasoolise partneriga kui soovivad, või teist nahavärvi lastega (või kui, “oh aeg”, nad lapsi saada ei soovigi). Olles kindlad, et ka neid väärtustatakse, samaväärse palga ja võrdsete võimalustega.

Kuni aga Eestis veel soovitatakse neil kaunite silmade all suu kinni hoida, siis kasutame oma õigusi siit eemal. Inimõigusi. Ligi, Mõis, Palts ja teised mehed “tipust”, aga samamoodi ka Naisliit, ei saa nagu aru, mis tulemused nende väljaütlemistel on. Naiste õigustele ja rahvaarvu kasvule te sellega kindlasti kaasa ei aita, vastupidi. Oma privileege on muidugi raske loovutada, aga kas rahva väljasuremine ei oleks kurvem?