Link kopeeritud!

KADRI LIIK: Bush kahjustas USA reputatsiooni maailmas

 (46)

Neljapäevasel Eesti Päevalehe arvamusküljel võib lugeda intervjuud Ameerika Ühendriikide ametist lahkuva presidendi George W Bushiga. Millega läheb Bush ajalukku Eesti inimeste arvates?






Täna on vara öelda, milliseks kujuneb president Bushi ajaloopärand. Paljud Bushi ametiaega ilmestanud pinged - eeskätt islamiterrorismi pealetung ja võitlus sellega - on oma lahendustest veel kaugel; ning sünduste edasine kulg võib ajendada meid Bushi poolt ettevõetut ümber hindama, võimalik, et isegi korduvalt.
Tänase päeva teadmiste taustalt vaadates aga tundub, et Bushi välispoliitika ei olnud just kõige õnnestunum. Oma põhilised vead tegi ta esimesel ametiajal; ning tema põhiliseks süüks oli lihtsustav ja lahmiv lähenemine suurtele ja komplitseeritud probleemidele ning diplomaatia kui tööriista alahindamine, et mitte öelda ignoreerimine. Teisel ametiajal Bushi lähenemine muutus, aga kahju oli juba tehtud.
Lihtsustava ja lahmimise lähenemise parimaks näiteks on Iraagi sõda. Ma ei arva, et Bush valetas, kui ütles, et usub Iraagil olevat massihävitusrelvi, ent ta ei näinud piisavalt palju vaeva, et Iraagi invasiooni vajalikkust oma liitlastele põhjendada. ÜRO julgeolekunõukogus toimunud debattide ajal oli USA diplomaatia mannetu, sõja vajalikkust põhjendati iga nädal erinevalt ning läbinähtav oli Bushi arrogantne ning isepäine otsus seda sõda igal juhul alustada. Euroopa poliitikud – eeskätt Scröder ja Chirac olid „väärilised“ vastased, lähtudes oma argumentatsioonis mitte riigimehelikest kaalutlustest, vaid lühiajalisest sisepoliitilisest kasust. Tekkinud tüli aga halvas transatlantilise liitlassuhte väga pikaks ajaks.
Ebapädevat ja lahmivat lähenemist demonstreerib ka USA tegutsemine Iraagis eneses: sõda võideti küll hõlpsalt, ent USA selgelt ei olnud arvestanud sellega, et tal tuleb sõja järel Iraaki okupeerida ning juhtida, selleks puudus elementaarnegi plaan. 2003-2004. aastail tehtud vigu parandatakse siiamaani, milliste tulemustega, pole veel selge.
Bushi obsessioon Iraagiga tõi kaasa ühest küljest selle, et USAl jätkus vajalikust vähem tähelepanu muudele olulistele probleemidele – nagu missioon Afganistanis või suhted Venemaaga; mõlemad riigid muutusid „hooletusse jätmise“ tõttu omal erineval viisil palju problemaatilisemaks, kui olnuks paratamatu.
Teisest küljest viis Bushi algaegade lahmiv ja jõule toetuv poliitika ning kesisest tulemuslikkusest põhjustatud probleemijada USA reputatsiooni langusele maailmas, see omakorda aga vähendab USA poliitilist mänguruumi. USA sõna kaalukuse langust ning ahenenud tegutsemisruumi nägime selgesti Gruusia sõja ajal, kus USA ei suutnud oma sõpra (ma teadlikult ei kasuta siin sõna liitlane) Gruusiat kaitsta viisil ja määral, mida viimane oleks tahtnud näha.
Siiski, Eestil on tugev põhjus Bushile ka tänulik olla: saime me ju tema ajal ning –toetusel NATOsse, samas oli Bush see, kes sisuliselt ju vabandas Jalta tehingu pärast. See on väga suur asi.
Ent tõdeda tuleb, et kui Eesti konkreetsete murede ja soovide suhtes on Bush olnud mõistev ja abivalmis, siis tema poliitika mujal – eeskätt Lähis-Idas – on läbi erinevate seosteahelate toonud kaasa üleüldise julgeolekuolukorra tõsise halvenemise, seda ka Eesti jaoks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Bushi naiivsevõitu idealism – iseenesest sümpaatne – on poliitikaks transformeerituna kandnud häid vilju Euroopa noorte demokraatiate pinnal, ent tekitanud hulgaliselt probleeme keerulisemates ja küünilisemates maailmanurkades Lähis-Idast Venemaani.

Lisaks intervjuule Bushiga loe homsest Päevalehest ka Kadri Liigi, Aigi Vahingu, Andres Maimiku, Jaan Kaplinski ja Märt Väljataga hinnangut USA 43. presidendi ametiajale. 
 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare