KADRI LIIK: Tee sõtta
Neil pühapäeva-õhtustel hetkedel, kui ma siinseid ridu kirjutan, langevad Gruusiale Vene pommid, planeedi telefonivõrke aga ummistavad diplomaatide ja poliitikute ehmunud ja murelikud konsultatsioonid. Hommikuks, mil teie seda loete, võivad nii pommid kui ka konsultatsioonid olla maailma juba tuntavalt teiseks teinud. Ent siiski, on asju, mida tuleb ja tasub püüda selgitada
ka praeguses kiiresti muutuvas olukorras. Ning üks neist on konflikti eellugu ehk teisisõnu küsimus: kes alustas, kes on süüdi?
Süüdlaste osas on maailmas käibel kaks drastiliselt erinevat versiooni. Esimese kohaselt käitub agressorina Venemaa, kes on vallandanud peaaegu täiemastaabilise rünnaku oma naaberriigi vastu. Teise nägemuse kohaselt on süüdi Gruusia, eeskätt tema president Mihheil Saakašvili, kes Tshinvalit pommitama asudes vallandas tulevahtuse, ja tegi seda võib-olla lausa taga-mõttega läänt Venemaa vastu sõtta tõmmata. Viimast versiooni kuuleb valdavalt Venemaal; läänes, sealhulgas Eestis, on ülekaalus esimene. Ning kuigi esimeses on tõde kaugelt rohkem kui viimases, ei ole pilt siiski päris mustvalge; ning mõnede detailide meelde tuletamine ei tohiks olla liiast.
Lõuna-Osseetia lugu
Lõuna-Osseetia on maatükk Kaukaasias, kus 3900 ruutkilomeetril elab 75–120 000 inimest, kellest valdaval hulgal on tänaseks Vene kodakondsus (täpsemaid demograafilisi andmeid ei ole regiooni segase elukorralduse tõttu olemas). Nõukogude ajal oli tegu autonoomse piirkonnaga Gruusia NSV-s. Kui Gruusia perestroika ajal iseseisvust hakkas püüdlema, siis teatas Lõuna-Osseetia – samuti nagu ka Abhaasia –, et tema NSV Liidust lahkuda ei taha. NSV Liidu lagunedes kuulutasid mõlemad piirkonnad end iseseisvaks, ent seda iseseisvust ei tunnustanud mitte keegi. Gruusia püüdeid oma territoorium jõuga tagasi võtta ei saatnud edu, iseenesest nõrgad separatistlikud enklaavid said tugevat – kuigi mitte avalikku – toetust Venemaalt. Gruusia oli sunnitud loobuma ning kirjutama mõlemal pool alla lepingutele, mis tõid piirkondadesse rahukaitsejõud.
Lõuna-Osseetia puhul oli tegu 1992. aastal sõlmitud Dagomõsi lepingutega, millele kirjutasid alla Gruusia, Venemaa, Lõuna-Osseetia ja Põhja-Osseetia – viimane on teatavasti Venemaa osa. Lepingutega loodi rahukaitsejõud, mille suurus peaks olema kolm pataljoni, millest ühe annavad grusiinid, ühe osseedid, ühe venelased. Kõik kolm peaksid alluma venelasest komandörile ning tegutsema ühiselt – patrullima segameeskondades jne. Pealinn Tshinvali, samuti Gruusia ja Lõuna-Osseetia piirialad pidanuks olema demilitariseeritud tsoonid.
Eriteenistuste käehaardes
Reaalsus nägi välja teistsugune. Ühine patrullimine ei toiminud: osseedid ei lasknud Gruusia-poolset komandöri ühise otsuselangetamise ligi, grusiinid jällegi ei tahtnud alluda Vene komandörile. Tulemusena koondusid Gruusia rahukaitsjad pigem Lõuna-Osseetias asuvate gruusia külade ümber, venelased ja osseedid jäid aga igale poole mujale, sealhulgas Tshinvalisse. Demilitariseeritud tsoone sisuliselt ei eksisteerinud.
Huviväärtuseta ei ole ka Lõuna-Osseetia majanduslik ja poliitiline elukorraldus. Kui näiteks Abhaasias on olemas toimiva iseseisva majanduse alused või vähemalt võimalus ning samuti tugev rahvuspõhine iseseisvusvaim, siis Lõuna-Osseetia on alati elanud Venemaa dotatsioonidest ja/või salakaubandusest. Kui Mihheil Saakašvili valitsus peatselt pärast võimuletulekut Gruusia–Lõuna-Osseetia faktilisele piirile tollipunkti püstitas, siis jäi salakaubanduse osa vähemaks ning dotatsioonide osa suurenes. Dotatsioonidest aga liiguvad enam-vähem läbipaistvalt vaid pensionid, mida Venemaa jagab vastavas vanuses oma kodanikele Lõuna- Osseetias. Kogu ülejäänud toetus saabub “halle” või suisa “musti” skeeme mööda, mistõttu tema täpne suurus või olemus on teadmata. Ent üsnagi kindel on, et summa, mis lahkub Moskvast, on oluliselt väikesem sellest, mis saabub Tshinvalisse: suur osa kaob asjahuviliste seltsimeeste taskutesse.
Asjahuviliste seltskonna koosseis on aga praegu toimuvat arvestades küllaltki tähendusrikas. Nimelt on 2002. aastal Lõu-na-Osseetia presidendiks tõusnud Eduard Kokoitõ väga tihedalt seotud Venemaa niinimetatud jõuringkondadega. Tema valitsuse liikmetest suurel osal on tunduvalt tihedamad sidemed Vene sõjaväe ja eriteenistustega – kus paljud neist on varem töötanud – kui Lõuna-Osseetiaga. Moskvas töötavad “jõumehed” seisavad aga jällegi jõuliselt Kokoitõ huvide eest.
Seega, sisuliselt muutus Lõuna-Osseetia juba ammugi Moskvas sisuliselt võimul oleva “jõumeeste” klanni filiaaliks. Kui Abhaasias on tõesti olemas aus rahvuspõhine separatism ning sellel baseeruv valitsus, siis Lõuna-Osseetias seisis Gruusia juba aastaid silm silma vastu mitte väikese osseedi rahvaga, vaid kõige jõhkrama ning kõige võimsama faktsiooniga Venemaa võimusüsteemist. Terve viimase aasta on see seltskond teinud kõik, et provotseerida Gruusiat sõjale: Gruusia külade (mitte vaid Osseetias asuvate, vaid ka piiriüleste) tulistamine on igapäevane asi, Gruusiale on kukkunud pomme, tema kohal on lennanud “tundmatud” kopterid ja lennukid, viimaks aga lausa avalikult Venemaale kuuluvad lennukid.
Kannatuse katkemine
Seega, see oli kannatuse katkemine, mis juhtus neljapäeva õhtul hilja, mitte esimene samm Saakašvili küünilisest plaanist viia lääs ja Venemaa kolmandasse maailmasõtta – nagu mõned on väitnud. Valus on lugeda – eriti Eesti meediast või netikommentaaridest – hinnanguid, mille kohaselt Gruusias valitseb Saaka‰vili diktatuur ning Eesti ja USA toetavad diktaatorit, sõltumata sellest, mida too ette võtab. Me ei tohiks päris nii lihtsalt ja mõtlematult Venemaa interpreteeringuid alla neelata.
Saakašvili on kahtlemata vastuoluline isiksus. Milleski sarnaneb ta varase Boriss Jeltsiniga: ta tahab tuua vabadust ja luua demokraatiat, aga tema enda instinktiivne käitumismudel on kohati ohtlikult isepäine ja ainuvalitsejalik. Siiski ei ole Gruusia mingil juhul autoritaarne riik – selle mõistmiseks piisab, kui teha vaid üksainus tiir mööda Gruusia valitsusasutusi.
Autoritaarse riigi tunneb ära juba kaugelt: laisad ja vilavasilmsed või siis vastupidi, ähvardavalt kõmisevad ametnikud, kes kõik otsekui noodist lauldes samu seisukohti esitavad. Autoritaarse riigi ametnike ja poliitikutega ei ole sisuline jutuajamine võimalik. Gruusias on see võimalik praktiliselt kõigiga. Gruusia riigiametnikud ja poliitikud on normaalsed inimesed, selgete mõtete ja intelligentsete arutluskäikudega, kriitikavõimelised nii oma riigi kui ka presidendi suhtes.
Gruusia õnnetuseks – sisepoliitiliselt – on poliitiline konfiguratsioon, mis liialt ühe partei kesksena pole lasknud tekkida vastutustundlikul opositsioonil. Hea opositsioon aitaks ohjes hoida ka kohati kaootiliselt käituvat presidenti ning annaks hoopis teistsuguse hoo kõikvõimalikele vajalikele reformidele. Muuseas, Eestist lähtuv abi on alati ja väga teadlikult olnud suunatud just reformidele ja institutsioonidele, aga mitte Saakašvili isikule – me ju ometi oleme näinud, mis
sai Venemaal, kus kogu toetus 1990 vältel koondus Jeltsini isikule!
Ent Gruusia tegelik õnnetus on olnud ikkagi tema kaks külmutatud konflikti ja viimaseid Gruusia NATO-tee vääramiseks üha küünilisemalt ära kasutav suur naaber.
Kui võrrelda Gruusia ja Eesti teekonda NATO poole, siis Gruusia jaoks on kõik takistused mitu korda kõrgemad: tema julgeolekuprobleemid on kaugelt suuremad, Venemaa jõhkrus tema takistamisel samuti, aga lääne suutlikkus ja tahe probleemidesse süveneda ja NATO-kandidaati aidata on häbiväärselt väike. Need kolm asja oma koosmõjus ongi praeguse sõja juured.
On masendav meenutada, kui palju kordi on läänel olnud võimalus Gruusia heaks midagi ära teha, ent laiskuse ja huvipuuduse või süveneva Vene-pelguse tõttu on sellest loobutud. Või mida rääkida tegudest: lääs pole julgenud isegi sõnades aus olla: kui palju on Gruusiale kukkunud “tundmatuid” pomme, mille kohta kõik teavad, kust nad tulid, aga keegi ei julge seda välja öelda, sest väljaütlemine kohustaks tegutsema! Tegutsetud aga pole ka siis, kui poole suuga on julgetud mõne pommi asjus paar sõna poetada...
Pole siis ime, et Gruusia kannatus katkes. Talle oli aastaid öeldud: “Ärge laske ennast provotseerida, usaldage meid ja meie diplomaatiat, ning teiega on kõik hästi!” Ent midagi ei tehtud, Venemaa aga koondas vägesid ning provotseeris tulevahetust nii Abhaasias kui ka Osseetias...
Mis edasi?
Niisiis, Venemaal läks kaua, et Gruusia sõtta meelitada, aga lõpuks see õnnestus. Et aga Venemaa sooviks oli täiemastaabiline sõda mitmel rindel Gruusia riigi vastu, see tuli ootamatusena kõikidele. Midagi niisugust
ei ole Moskva teinud pärast 1979. aasta sissetungi Afganistani.
Praegusel hetkel on väga raske öelda, millega see kõik saab lõppeda. Pole selge, mis on Venemaa eesmärk või mis paneks teda peatuma. Võimalik, et õigus on neil, kes väidavad, et Venemaa eesmärgiks on maailmale selgeks teha, et “meiega ei naljatata”: kui Moskva ütleb, et NATO ei tohi Kaukaasiasse laieneda, siis tuleb seda kuulata. Kui nii, siis kestab sõda seni, kuni kõigi teisemeelsete – olgu need siis USA, Eesti või Gruusia – vaim on murtud.
Teisest küljest jällegi, ega seda vaimu, mida murda, palju enam järel polegi. Euroopa suured riigid on peata ja kardavad. Konsultatsioonid EL-i võimaliku reaktsiooni üle on seni päädinud põhiliselt asjaosaliste järjekordse pettumisega üksteises. USA president on ametist diskrediteeritult lahkumas, tema sõna palju ei maksa...
Tegelikult on olemas asjad, mis võiks Venemaa peatada, ja ma ei pea silmas sõda: saaks ju arestida Vene valitsusliikmete ja riigifirmade pangaarved läänes, öelda Moskvale, et EL-iga viisavabaduse asemel saavad nad “surnud eesli kõrvad”, heita Venemaa välja G8-st ja Euroopa Nõukogust, minu poolest kas või olümpial Venemaa sportlastele selg keerata, kuhu iganes nad ilmuvad, kuigi nemad pole oluliselt süüdi... Aga kas meil on selgroogu ja eneseväärikust oma väärtuste ja põhimõtete kaitseks enam üldse midagi teha või on õhtumaa loojang juba käes?!
