Link kopeeritud!

KADRI LIIK: Väärtused või tehingud

 (122)

Kumb siis ikkagi on Eestile kasulikum, kas McCain või Obama?

Nagu paljusid muidki asju, kiputakse Eestis ka USA presidendivalimisi vaatama läbi Vene-prisma ja niiviisi vaadates tundub paljudele, et kasulikum on McCain. Ta on kogenum, teab Venemaad, teab Venemaa naaberriike, tal pole illusioone, aga on selgroogu, et vajaduse korral karmilt käituda.

Jah, Venemaa on muidugi oluline. Ent siiski mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on see, et uus USA president suudaks taastada maailmas Ameerika maine. Sellest johtub kõik ülejäänu, muu hulgas ka USA võime Venemaad vajaduse korral ohjes hoida.

Kaheksa aastat tagasi, kui Florida hääli üha uuesti ja uuesti üle loeti, hoidsid Eesti välispoliitika tegijad pöialt Al Gore’ile. Ametist lahkuv Bill Clintoni administratsioon oli algust teinud NATO laiendamisega ja seadnud sihiks ka Balti riikide NATO-sse toomise. Meil oli kõigiti põhjust loota, et Clintoni asepresident Gore jätkab sama poliitikat. George W. Bushis ei saanud nii kindel olla. Arutati pikalt, kas ta paneb võtmeametitesse pigem Reagani administratsioonist tuntud tegelasi, keda peeti vingeteks ja põhimõttekindlateks, või oma isa, Bush vanema lähikondseid, kellest kahtlustati pehmust ja Moskvale järeleandlikkust, mis võinuks meie NATO-sse saamise küsimärgi alla seada.

Praegu me teame, mis sai: võitis Bush, kes vastupidiselt kardetule viis meid ilma suuremate sisemiste kõhkluste või väliste heitlusteta NATO-sse. Ent tema välispoliitika muud sihid ja nende teostamise ebadiplomaatiline viis – mille ideoloogideks nii mõnelgi puhul on olnud just needsamad vingeteks peetud reiganlased – on aidanud kõvasti kaasa sellele, et nüüdseks on maailm Eesti jaoks ohtlikum kui kaheksa aastat tagasi, ja seda vaatamata me NATO-liikmesusele. (Ja seda, mis oleks praegu ilma NATO-ta, ei taha üldse mõeldagi.)

Samal teemal:

Rohmakas diplomaatia

Kuna Bushi välispoliitika võtmemomente tõlgendatakse väga erinevalt, siis edasise arutluse mõistetavuse huvides ei ole autoripositsiooni täpsustamine siin üleliigne. Niisiis, mina kuulun nende inimeste hulka, kes peavad Bushi ebapädevaks, aga mitte küüniliseks. Ma ei arva, et ta meile Iraagi massihävitusrelvade asjus teadlikult valetas, küll aga panen ma talle süüks äärmiselt rohmakat diplomaatiat, mis päädis sellesama Iraagi sõja eel läänemaailma sügava leerideks lõhestumisega; samuti ettevalmistamatust Iraagi sõja võiduks ja järgnevaks okupatsiooniks, mis läks seetõttu maksma kaugelt enam elusid, kui oli vältimatu. Võib-olla aga traagilisim – ning tõesti, juba ka küüniline – viga on olnud õigusliku vaakumi loomine Guantánamo vangilaagris. See on käitumine, mis käib risti vastu kõigile väärtustele ja põhimõtetele, mida USA väidab end kaitsvat ja järgivat.

„Multipolaarsuse“ veetlus

See kõik on teinud USA liitlaste elu murelikuks ja problemaatiliseks. USA vaenlased aga rõõmustavad ja USA konkurendid valmistuvad täie hooga sisse võtma oma kohti uues, „multipolaarses” maailmas, kus USA liidripositsioonist on jäänud vaid mälestus. Seda viimast kuulutavad neil päevil kõik vähegi olulised Moskvast tulevad avaldused ja sedasama signaliseeris ka hiljutine Gruusia sõda.

Ent vale oleks arvata, et „multipolaarne” ehk mitme võimukeskusega maailm leiab pooldajaid ainult väljaspool lääne demokraatiaid. Üldse mitte. Enam-vähem igas enesest lugupidavas lääne ülikoolis on USA supervõimu kritiseerimisele tõenäoliselt kulutatud tuhandeid tunde ja detsibelle. Hiljuti sattusin vestlema ühe Soome parlamendiliikmega, kes nentis, et kui inimestelt küsida, siis ütleksid Soomes arvatavasti paljud, et nende eelistuseks on multipolaarne maailm. Usun, et sama tunnistaksid paljud ka Eestis – ja ma mõistaksin neid. Siiski olen veendunud, et tegelikult on Eestil turvalisim elada „ühepooluselises” maailmas, mille juhtivaks jõuks on lääne demokraatia väärtusi järgiv riik või allianss.

Naaskem veel korra meie NATO-sse saamise loo juurde. Mäletame ju kõik, kui tuliselt oli Moskva selle vastu ja kui meeleheitlikke pingutusi ta tegi, et kehtestada oma mõjusfääri „punast joont” endise NSV Liidu piiride ümber. Vähem võib-olla märgati Eestis, et mõjusfääride loogikal oli tegelikult uskujaid ka läänes. „Miks me ärritame Moskvat sellega, et lähendame NATO-t tema piiridele,” on avaldus, mida kuuleb ikka ja jälle.

Loe veel

Eesti sai NATO-sse ainult tänu sellele, et 1991. aasta järgne maailm ei toiminud mõjusfääride loogika kohaselt. 1991. aasta järgne maailm või vähemalt meie jaoks oluline osa sellest baseerus põhimõtetel. Põhimõtetel, mille kohaselt iga riik on vaba valima oma alliansse geopoliitilisest asukohast hoolimata ja kellelgi kolmandal ei ole siin sõnaõigust. Alliansid omakorda deklareerisid, et nad võtavad uuteks liikmeteks neid, kes vastavad kriteeriumidele, kriteeriumid olid aga enam-vähem objektiivsed ja enam-vähem mõõdetavad. Just see, põhimõtetel baseeruv maailmakord andis Eestile võimaluse ise oma saatust kujundada. Selle asemel, et taas kord osutuda suurte riikide suheteklaarimises peenrahaks, õnnestus meil omaenese sisereformide ja eduka diplomaatia toel liikuda just sinna, kuhu tahtsime.

Ent niisugune printsiibipõhine maailmakord vajab enda kehtestamiseks jõudu, milleks kõige tõenäolisemalt saab olla neid põhimõtteid jagav supervõim või siis võimas allianss.

Tehingupõhine maailm

„Multipolaarne” maailm on peaaegu vältimatult teistsugune: tehingupõhine, mõjusfääripõhine. Konfliktides ja vaidlustes, mis toimuvad praegu Gruusia ja Ukraina saatuse ümber, on sellise maailma pale juba ähmaselt näha. Nende riikide saatusega juba kaubeldakse. Muidugi, ka nad ise ei sea oma samme nii kindlalt ja selgelt kui omal ajal meie ning meie oleme ju NATO-s ja EL-is sees ja kohal. Ent ikkagi – tehingupõhine maailmakord on Eesti jaoks kohe kindlasti, olemuslikult halvem ja ohtlikum kui põhimõttel baseeruv maailmakord. Isegi kui see viimane kehtib vaid mingis piiratud, ent meie jaoks olulises osas maailmast.

Siit johtuvalt ma väidangi, et tugev ja demokraatlik Ameerika on parim Eesti julgeoleku garant. Euroopa ei suuda selles küsimuses USA-d asendada – seda on Bushi-aastad meile näidanud. USA jõud killustus, arrogantsus õõnestas moraali ja väärtused hägustusid Guantánamos, aga selle asemel et ise demokraatliku maailma lipukandjaks tõusta, kasutasid paljud Euroopa riigid ja poliitikud olukorda ära kas sisepoliitiliste populistlike punktide kogumiseks või kahtlaste tegelastega kahtlaste tehingute sõlmimiseks.

Euroopa Liit tavatseb endast mõelda kui diplomaatilisest, pehmest ja väärtuspõhisest jõust ning seda sageli põhjusega. Ent see kehtib vaid Euroopa piires. Maailmakorda kehtestada Euroopa ilma USA-ta ei suuda ega isegi ei taha – nagu EL-i–Vene suhteid puudutavad uudised meile iga päev uuesti ja uuesti selgeks teevad.

Niisiis, USA valimiste oluline küsimus ei ole mitte see, kumb kandidaat Kremli salaplaane paremini läbi näeb ja vastu astuda söandab. Küsimus on selles, kumb neist suudab taastada USA truuduse demokraatlikele väärtustele seal, kus see on vankuma löönud, ning tulemusena ka USA reputatsiooni maailmas. Õige Venemaasse suhtumine tuleb sellisel juhul  iseenesest.

Obama puhul on panused kõrgemad: ühest küljest aitaksid tema taust ja karisma ülemaailmsel Ameerika-vastasusel suure hulga juuri ühe ropsuga läbi lõigata. Ikkagi pruuni värvi mees, kelle keskmine nimi on Hussein ja kes hääletas Iraagi sõja vastu! Teisest küljest on kogenematu presidendiga alati oht, et ta teeb kohe ametiaja alguses mõne vea, mis jääb teda painama kogu ülejäänud ametiajaks. Kolmandast küljest tundub Obama olevat intelligentne ja kiiresti õppiv, äkki ta ikkagi ei tee saatuslikke vigu? Väiksemaid teeb niikuinii, kõik teevad.

McCainist on tegelikult kahju. Ta väärinuks võitu 2000. aastal – ja maailm võiks praegu olla parem. Praegu võimule tulles ei tooks ta kaasa suurt uue energia hoogu, mida USA nii väga vajab. Ent tema töö senaatorina ja tema julgus öelda, mis ta mõtleb, ka siis, kui see ei lange kokku partei liiniga, sisendavad respekti ja usku, et temast saaks hea president.

Olen juba kaua oodanud, et meie järjest keerulisemaks ja ohtlikumaks muutuv maailm hakkaks taas pinnale kergitama õigeid liidreid. Tõelisi, riigimehelikke. Ameerikas on see nüüd lõpuks juhtunud. Nii McCain kui ka Obama on presidendimaterjalist tehtud. Nii et võitku kumb võidab, Ameerika pärast ma tegelikult eriti ei muretse. Pigem teeb mulle muret küsimus, millal Euroopas ükskord aru saadakse, et „vürtspoodnike ajastu” on selleks korraks taas läbi...

Autor väljendab artiklis

isiklikke seisukohti

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare