Kadri Mälk: Karu teene

 (7)
                 
Kadri Mälk: Karu teene
Ripats „Loom tihnikus”. Kadri Mälk
Märkmeid tänapäeva Eestist: on saabunud petetute aeg

Karu on eesti rahva meeltes tähtis tegelane, lausa teeneline rahvakunstnik. Linnar Priimägi on oma propaganda sõnaraamatus karuteenet defineerinud niimoodi: karuteene on vana probleemi lahendades uu(t)e probleemi(de) tekitus („bensiiniga tuld kustutada”, „nagu lohel päid raiuda: lööd ühe maha, kasvab mitu tükki asemele”). Teene, mis annab halbu tagajärgi, kuigi on püütud teha hoopis head.

Karu asutab end vaikselt talveunne, ent enne uinumist mõmiseb Eesti karu umbes sedasi, nagu värskes Manfred Vainokivi filmis „Vaeste kirjanike maja” eestlaste kohta on öeldud: nad elavad terve elu üksteise kõrval, suutmata öelda, et armastavad teineteist. Ja kui üks neist sureb, helistavad nad lähedastele, nutavad toru otsas oma hääletut nuttu ja tahavad öelda, et armastavad. Aga – ei suuda.

On saabunud petetute aeg. Pahaendeline tunne on. Kena, lumetormi-iilid ja muu, seda nagunii, kuid vaimselt tormine aeg... Või on see vaikus enne tegelikku tormi? Kõvad tuule-

iilid on märkimisväärne loodusnähtus, hingedeajal hoiavad nad kadunud hingesid lähedal ja nendelt saab abi.

Kadunud usaldus

Ajakirja Kunst.ee sügisnumbri kaanekiri „Ma eksisin” kajastab täpselt Eesti praegust ilmapilti. Usaldus on kadunud. Lugege Kunst.ee peatoimetaja Andreas Trosseki avalugu. Purki oskame me kõik kakada. Aga milleks? Sotsiaalne hüsteeria, mis on end selle teose ümber üles kerinud, annab aimu, et inimeste ootus kunsti suhtes, kuigi raskesti sõnastatav, on siiski elus. Usaldusevaim on veel tunda. Kunst on peegel, mis käib ette nagu kell – mõnikord.

Kass Basilio vilava kelmipilguga tippjuhte jagub pea igasse asutusse – aeg selline. Riik ju petab kodanikku, eeldades, et too on juhmivõitu – nii kogemata. Või ehk ka meelega, et tobult tulebki kõik võtta. Ega nad selle pärast veel pahad poisid ole, ega ju. Nii ilus lips ja...

Head-hunting-põhimõttel satub Eestis ametikohtadele üha rohkem inimesi. Dekoratsiooniks võib muidugi avaliku konkursi korraldada. Demokraatia või nii. Ja kui aus olla, siis mis selles valesti on. Riik väike, usaldusväärseid inimesi vähe. Oskused – see on iseasi.

Lembit Petersoni „Onu Vanja” etendus Katariina kirikus liigutas mind väga. Kui pole õiget elu, siis elataksegi pettekujutlustest. Ikkagi parem kui mitte midagi, ütles Voinitski ses lavastuses. Ja Sonja: „Hein on meil kõik maha niidetud, iga päev sajab, kõik mädaneb, sina aga tegeled pettekujutlustega. Sa oled majapidamise hoopis lohakile jätnud. Mina töötan üksi, jõud kipub vägisi üles ütlema.” Sonjad on elus tihti olulisemad kui eruprofessor Serebrjakovid.

Arst on kui advokaat – usaldus loeb. Seda teadis juba Tšehhov. Advokaadi konfidentsiaalsusnõue ei lõpe protsessi lõppedes. Sama on ka arstiga.

Kirurg dr Timmerile, kes mind lõikas – sattusin ta noa alla juhuslikult, kiirabi kaudu – võin helistada ka hilisõhtul, ta on alati olemas – nagu doktor Astrov, Tšehhovi mõistes. Olles ise arsti perest, mäletan, et emale helistati ka pärast südaööd ja ta polnud kunagi selle peale tusane. Valu on valu. Kas hakkame maanduma meeldivasse mugavustsooni, reguleeritud ühiskonda, kus su elutöö katkeb kell 5 pm?

Ingel, ingel, vii mind taeva! Aga kuhu siis veel? Singularity ülikooli Silicon Valleys?

Et me e-riigis oleks võimalik ka virtuaalne matus? Puukast ja kivi on passé.

Annad peanõksatusega käskluse ja – tšisto. Sensorite maailm, uus aeg.

Katkised inimesed

Usaldus, jah, loeb. Paljude silmis usalduse kaotanud kadunud rektor Ando Keskküla (disainiharidusega muuseas) arvas, et disain on üha läbipaistvamalt lõpmatu tarbimistoe agendi rollis ja üha vähem sõltumatu vaimu fenomen. No oli tark mees! Tahaksin loota, et olukord muutub. Võibolla minu silmad seda ei näe. Tehislikult tekitatud vajaduste meistreid on kõik ilm täis.

Aga on ka päris asju. Millest sa elad ja hingad? Seda Els Himma igihaljast lugu oskavad ümiseda ka mu üliõpilased. Mitukümmend aastat hiljem! Nad ümisevad seda omal kombel, aga nad teevad seda! See on klassika. Klassika mitte kaanoni mõttes, vaid – selles on usk sees. Nagu on klassika ka Heinz Mülleri Antoniuse kabeli sepisväravad Niguliste kirikus ja Pirita kloostris, nagu on ehtekunstnik Rein Metsa putukad. Aeg annab arutust – on heeroseid, keda alles lahkumise järel hinnata osatakse.

Sidumata haavad, jah, nii mõned haavad
on ka kätes, jalgades, õlas, kõhus, kubemes ja peas,
haavad, mõrad, augud, õmblused...
Palju vigaseid on tervemate seas,
neil on krambihood ja tõmblused.
Juhan Viiding

Maailma ju parandatakse, aga inimesed on ikka katki. Kui saaks kuidagi iseennast parandada, oleks hea.

Inimtühjad kiirteed ei asenda inimlikkust. Võtmete meelevald, vaimuvägede võti on meie kätes, on meie jõu allikas. Inimese tervis, ka ta vaimne tervis, on võtmetähtsusega, siin teeksid võlakirjad vaid karuteene.

On võlgu, mida ei kustutata.

Elu ongi võlakoorem, on öelnud Vappu Thurlow oma raamatus „Lähenemised”.

Kes sind armastab, see annab sulle võlgu, ilma et sa seda ise taipaksid. Ilma et sa seda isegi teaksid. Täielikult tasuda ei suuda me oma võlgu kunagi.

Kadri Mälk, ehtekunstnik

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare