Kadri Mälk: Kõik hea kaob kui mutiauku
Kui selgroogu isegi ei märganud, siis talv oli ikka.
Võisime olla liialt ametis ACTA salastatud läbirääkimisdokumentidega, et edendada rahvusvahelist võltsimisvastast võitlust, tsenseerida vaba loomingu väljapanekut, anda hagu jälgimisühiskonnale või mõnele muule näivalt vajalikule tegevusele või – olla lihtsalt talveunes. Talveunes inimese looming peaks ju olema vabavarana kasutatav, kas pole?
Karurahvas oleme, mis teha. Ainult karud saavad aru. Nad keeravad selle peale vasaku külje. Ja mõmisevad: Copyleft – taotlus vabastada tarkvara ja kultuuritoodete levik omandiõiguslikest piirangutest; pole copyright’i vastand, vaid põhineb viimasel.
Kunstnikud, kellega sellest juttu on olnud, pooldavad oma loomingu käsitlemist vabavarana, kuigi aeg-ajalt kirjutame alla oma autoriõiguste üleandmise paberitele, näiteks kunstiteose ühest omandist teise üleminekul. Ja ei nurise.
Ent ometi, tänu ebakonventsionaalsele lähenemisele intellektuaalomandile – nagu vabavara ja vabalitsentsid – on meil tekkinud palju uuenduslikku, mis muidu oleks ehk takerdunud. Kuul ei ole ka litsentsi, kuid ikka tõuseb ta igal õhtul taevasse.
Sehkendamine – vajadus
Tänapäeval peab kunstnik üldjuhul olema ikka paras suhtleja ja sehkendaja. Mitte et see oleks ta karakter, isikuomaduste eripära, vaid see on hädavajadus – sotsiaalne kapital pudeneb muidu peost. Mis minust arvatakse? Kas ikka märgatakse? Enda näitamine ei tee veel nähtavaks, kuid ringi pööritama pead end ometigi.
„Ma ei tahaks olla siin, kuid ma olen siiski” – sellist loosungit kannab üks professor erialaüritustel, mis on „must” – ja ta ei ole ainuke, kes nii mõtleb.
Üksinduse valinud suurvaimud, kelle sotsiaalsed suhted nullilähedased, kel on vajadus olla üksi, et süveneda, et vältida lamestavat lärmi enda ümber, tajuda mõõtmatut dimensiooni, mis aitab püsti hoida telge, toestamaks oma loomingu keset – neid on vähe või näib olevat vähe – kuid nad on imetlusväärsed erandid.
Ikka jooksed ringi, jooksed end hingetuks, tähtajad kukuvad, postist postini. Väsimuspurunemine, mis metallide puhul tihti juhtub, ohustab ka inimest.
Kui saatus võimaldas mulle – ja olen talle selle märguande eest tänulik, samuti ka keskhaigla tõesti väga headele tohtritele ja õdedele – olla hiljuti mõnda aega peaaegu teisel pool jõge, siis mõistsin seejärel elu põhiväärtusi korraga hoopis teisiti. Teadvuseta seisundist tuleb inimene välja – kui tuleb – nagu väike tita. Ta õpib uuesti kõndima, kõnelema, kirjutama, näpib huult, et elu maitset tunda. Tundsin, et lonks vett võib olla luksus. Inimese hinge saatus – maat, meie maatriks annab siin tee ette. Inimene peab alati olema selleks valmis. Pole põhjust helistada infotelefoni. Elu ise on informatsioon, oska seda vaid vaikselt jälgida. Inimene magab. Veri ei maga kunagi.
Tegelikuks jõuks on varjujõud. Maalikunstnik Tiit Pääsuke on öelnud: „Kõik, mis on hea, on valgustatud. Kõik, mis huvitav, on varjus. Miks?” („õhuLossi” raamat, 2011, lk 268). Ka gooti kirikute puhul tehti teatavasti keerulisemad kivitõstetööd öösiti. Vaikuses. Selles oli saladus.
Meil Eestis ei ole vereliini nagu kuningakodadel ega jumalikku alust kedagi universumist isoleerida – vaid tähistaevas suudab seda.
Mis meil siis Eestis on?
Meil on ebaproportsionaalne kunstnike ja ametnike suhtarv.
Kas eesmärk on vastavussuhe – igale kunstnikule oma ametnik?
Kas vabaühendusena kokku tulnud Eesti Kultuuri Koda suudab seda muuta?
Mida kojamehed tahavad? Tõdevad, et meil on kohalik omapära – kogu võim ametnikele! Neile, kes oskavad formaalsete mõõdikutega manipuleerides otsustada, kes on sobiv olema looja, kunstnik, kirjanik, aednik, pillimees. Ametnike leiutis on ka imetabane Tambovi konstant – muutuja, mille abiga saab vajaduse korral kas jagades või korrutades tekitada saadud tulemusest soovitud tulemuse. Palun väga! Nii lihtne see ongi.
Ebasoovitav eripära
Ebaproportsionaalselt suur huvi formularide vastu ei tohiks saada meie riigi eripäraks.
Tõe huvides – tunnen mitut täiesti rutiinivaba ja terast, koostööaldist imeametnikku!
Kus nad küll on sündinud?
Hiljuti, detsembris 2011 oli mul võimalus osaleda huvitava valdkondadevahelise doktoriväitekirja avalikul kaitsmisel Tallinna tehnikaülikoolis: Peeter Ross kaitses doktoriväitekirja teemal „Jagatud andmebaasid ja töövood piltdiagnostikas”. Töö, mis viis kokku meditsiini ja IT-valdkonna ajakohasemad probleemid. Patsiendikaitse. Ma peatuksin siin vaid ühel indikatiivsel küsimusel, mille üks kaitsmisnõukogu liikmeist doktorandile esitas: mis on olnud selle töö teostamisel kõige raskem?
Murdosa sekundi jooksul tuli kaitsjalt ühesõnaline vastus: interoperability – infovahetusvõime, koostöövõime.
Just nii, Peeter Ross, naelapea pihta. Oma kogemuste põhjal võin väita, et dr Peeter Rossi vastus on täiejõuliselt ja diagnostiliselt pädev ka mis tahes teises eluvaldkonnas Eestis. Altkulmupilk, oleks Ross võinud vastata. Kõrgeltharitud mehena ta seda siiski nii ei teinud. Kuid mõte on just see.
Juba indiaanisuguharudes oli tavaks, et koostöösuhteid ei kajastata. Kui oli rünnakuid ja lööminguid ja muid konflikte, siis muidugi.
Eks ka meil sama. Kui keegi teeb hästi oma igapäevatööd, pole põhjust seda kajastada. Kõik hea kaob kui mutiauku. Autoliiklus on ju tavaline, kajastatakse vaid seda, kui mõni matsu teeb.
Mutid ajavad meeleheitele. Neil on hea nina. Puhtad käpakesed. Ja – poliitilised valuvõtted, mis teada ainult neile enestele. Neil on komme hundi kombel märgistada oma territooriumi. Kui hunt jääb uudishimulikuks ka vanas eas, siis näiteks koer ei jää. Ja mutt vast unustab kõige kiiremini. Tal ükspuha.
Muti jõud
Hunt on üks arenenumaid imetajaid. Hundi ulg! Hunt annab ulgudes edasi niipalju ülitähtsat informatsiooni, kuid mutt on vait. Ja ta on pime, ta pisikesed silmaterad on kaetud tiheda karvkattega, pehme siidjas karv katab kogu ta keha. Ent see-eest võib ta oma salakäikudes liikuda nii edas- kui tagurpidi. Tehke järele! Mutis on tohutu animaalne jõud.
Mida võiks muti kaitseks öelda? Talente ei teki, kui kriitilist massi, keskpärasust ei ole. Just väike riik peab saama seda enesele lubada. Kui on ainult keskpärasus ja kõik kõrgemad kõrred kärbitakse, siis ei aita ka meeleheitlik hüüatus „Talendid koju!”.
Praegune elukorraldus takistab talentide esiletõusu Eestis.
Huumuse kiht kohaliku järjepidevuse tagamiseks jääb hõredaks.
Me peaksime teadma, mis on maailmas „kuum teema”, kuid veel enam – peaksime olema suutelised mitte seda kopeerima, vaid ise omaenese kuumad kohad ära tundma. Sõltumatuse kriis on Eestis tõsine mure. Kõik kardavad.
Koogutame liiga palju koopiate ees, kuid oma originaalseid mõtteid me ei usu, sest need on tihti liiga veidrad, liiga julged või esmapilgul – kasutuskõlbmatud. Ma ei kutsu üles külahullude vaimuvälgatuste ülistamisele, kuid kartus midagi teisiti teha kui saksad ees – see on orjarahva pärand. Eesti unikaalsus on muude heade asjade kõrval ka tema väiksusest tingitud paindlikkus. Miks jätta see tähelepanuta?
Etiketti peab tundma, et seda eirata. Muidu oled kasvatamatu kutsikas.
Ent söakus olla uhke ka siis, kui tooniandvat aristokraatiat ei ole, see on midagi, mis osal meist õppimatagi veres. Kui talumees Vaksali turul ulatab sulle kimbu värsket peterselli, siis selles liigutuses on kõik – Eesti kogu tema varjundirikkuses: värske kraam, oma kasvatatud ja üleandmisliigutuse vaikne kohmakas elegants.
Meil on originaalideede loojaid, kes tegelevad süvenenult oma alaga. Kutsumusest.
On kummaline kuulda, et iga seitsme aasta tagant on moekas ametit vahetada. Et ei tekiks professionaalset piiratust. Kes mõtleks nii: taevas küll, aastad lähevad, ikka veel arst! Kaua võib! Ikka veel kunstnik, pool elu elatud. Mida teha?
Kui ei tea, mida teha, siis pikuta. Ohka. Ohkamisega teeme hingamisele restardi.
Mõne asja võiksime siiski looduse otsustusõiguseks jätta. Ka noor inimhing areneb erineva tempoga, kasvamiseks on vaja aega. Kes kujutleb, et kõik marjad saavad valmis koos mustikatega, ei tea midagi viinamarjadest. Süüdistuse ebaefektiivsuses, kuskile võlgu olemises võiks esitada Taevaisale.
Õilsuse lihvimine
Karistamine on kõige lihtsam tee vastutusest kõrvale hiilimiseks. Ole suuremeelne, õpetavad valgustatud valitsejad. Inimestel on erinevad hingemustrid. Õilsus ei kuulu eestlasel just tihti sellesse mustrisse. Kuid seda annab lihvida. Eks see ole ohtlik ka. See, kes teemanti lihvib, sureb teemanditolmust.
Kõrge stressitaluvus – see on tuttav nõue pea igale töötavale kodanikule me riigis. Ilma sellise punktita töölevõtt on võimalik vast ainult kalmistul, kus kõik ühel meelel.
Eestis toimib mutimiiniväli ideaalselt. Ülemääraselt riskiva käitumise psühhofüsioloogilised tegurid on meil oma viljad juba andnud. Iga asi, mis algatatud, lõpeb kisaga. Maailm seisab silmitsi kurjuse ajastuga. Ehk aitaks paremini arm, hellus ja andestamine.
On kolm teed pattu teha. Teha seda ise. Anda soovitusi teistele. – Vaadata vaikides pealt.
