Pärast Tallinna linnavalitsuse plaani pealinnas ühistransport uuest aastast tallinlastele piletivabaks teha on korduvalt erinevates väitlustes mainitud Türi kui väidetavat positiivset näidet tasuta ühistranspordist. Olen neil kordadel alati mõelnud, et huvitav, millest küll väitjad kõnelevad ja kas ikka päris täpselt ise ette kujutavad, millest räägivad. Niisiis, pimedusega löödutele peab kirjeldama, mis loom on „Türi tasuta ühistransport”.

Esiteks ja peamiseks, Türil ei ole klassikalises mõttes ühissõidukeid. Isegi mitte kümnendikku sellest, mis vurab ringi Tallinnas. Siin ei sõida ühest linna otsast teise igapäevaselt linnasiseseid busse, tramme ega trolle. Pole ka taksosid. Selleks puudub igasugune vajadus, sest linna pindala on 9,79 km² ja ühest otsast teise saab jala või jalgratta, ammugi autoga sujuvalt kulgeda.

Tõsi, Türilt sõidavad läbi näiteks Säreverest (Türi Pärnu-poolses servas paiknev küla) algavad ja Paidesse suunduvad bussid. Neid kutsuvad kohalikud linnaliiniks – ametlik nimetus on maakonnaliin –, aga need ei ole sugugi tasuta. Türi kesklinnast Paide kesklinna sõites – see on 14–15 kilomeetrit – maksab bussipilet 89 senti.

Järvamaa ühistranspordikeskuse veebiküljel on kokku 44 maakonnaliini, kuid ainult kümmekond on seotud Türiga ning neist kõigest paari puhul saab rääkida „Türi linna ühistranspordist” ehk linnasisestel tänavatel vuravatest bussidest. Ülejäänud liinid kulgevad Türi valla arvukatesse küladesse.

Koletu login, aga tasuta

See Türi viimase aja aruteludes kuulsaks teinud „tasuta ühistransport” on aga hoopis isevärki asjandus. Nimelt, otsustas IRL-i vallavalitsus, et 1. juulist 2003 saagu Türil teoks tasuta bussiliin. Tollal oli poole aasta jooksul tasuta bussi käigus hoidmise hind 40 000 krooni.
Ajal kui kõigil ja kõikjal veel raha jätkus, sõitis Asso­transi buss kõigile huvilistele tasuta sõitu võimaldades nädalas neljal päeval: teisi-, nelja-, lau- ja pühapäeval. Igal päeval läbis buss marsruudi kokku kaks korda. Ringi pikkus oli umbes 23 kilomeetrit ja selleks kulus orienteerivalt tund aega. Sisuliselt tegi buss kõigile Türi neljas ilmakaares asuvale servale neil päevil kaks korda tiiru peale.

Kui Tallinn tahab anda tasuta sõiduõiguse ainult tallinlastele, siis Türil võinuks bussi hüpata ka pealinlane või tartlane – ja hüppas ka – ning sõita muretult näiteks kolme kilomeetri kaugusel kesklinnast asuvasse surnuaeda. Kohalikke rohelisi munitsipaalmehikesi, kes mittetürilased võinuks bussist krattipidi tänavale kupatada, ei olnud Türil siis ega ole ka praegu.

Tol perioodil, kui tasuta buss sõitis neli korda nädalas, veeres seda liini teinekord isegi suur liinibuss. Vanaldane oli ta küll, logises koledasti ja teinekord ei olnud seda ka keegi ammugi küürinud, aga reisijad olid kannatlikud. Sõit oli lühike, nohu sest keegi ei saanud. Pealegi, mis sest tasuta asjast ikka rohkemat tahta. Peaasi, et vanainimene vähema jalavaevaga kalmistul saaks käidud.

Vahepealsetel aastatel jäi vallal rahaga kitsamaks ning 2009. aasta lõpuks oli selleks ajaks juba ühe valimisliidu juhitud vald jõudnud sinnamaani, et teatas 2010. aasta algusest tasuta bussiliini sulgemisest. Selleks ajaks oli neljast päevast tasuta bussisõidust nädalas järele jäänud kõigest kahe päeva jagu tasuta bussisõitu.

Üks kord nädalas

Päris ära kaotada aga tolleaegne vallavalitsus Türi nüüdseks kuulsaks teinud tasuta „ühistransporti” ei söandanud. Anno 2012 aprillis vurab tasuta buss, mis praeguseks on muundunud mugavaks liinitakso-sarnaseks sõidukiks üks kord nädalas, neljapäeval, kõik Türi servad läbi. Ikka kaks korda päevas.

Kui kolleeg Alas tõemeeli soovitas Tallinna linnavalitsejatel tulla Türile tasuta „ühistransporti” kaema, siis peaks ühtlasi juurde lisama soovituse mitte võtta visiiti ette väga suure delegatsiooniga, sest niigi ainult kord nädalas liiklev „ühistransport” jääb muidu kohalikele kitsaks. Paari-kolmekümnekohaline väikebuss ei peaks ju Tallinna raehärrade ja -prouade pärast kohalike vallaelanike maksuraha eest veel üht lisatiiru tegema. Või on nad nõus selle eest maksma? 1