KADRI SIMM: Kuidas toita maailma?
•• Humanist Albert Schweitzer on võrrelnud moraalifilosoofe koduperenaistega, kes pärast tubade koristamist jälgivad, et uks oleks kinni – et ükski koer ei pääseks puhtale põrandale käpajälgi jätma. “Just nii nagu see koduperenaine, valvavad ka Euroopa mõtlejad, et meie arusaamades eetikast ei jookseks ringi ühtegi looma,” on Schweitzer öelnud. Viimastel aastakümnetel on aga lääne heaoluühiskonnas üha häälekamaks muutunud loomaõiguslased, kes nõuavad selle seisukoha ümber hindamist. Kuid mis piirini seda teha saab?
Kui vaadata moraalifilosoofia ja üldse filosoofia ajalugu, siis märkame tõepoolest, et loomad asetseksid justkui väljaspool moraali. See oleneb traditsioonidest, kristlusest Immanuel Kantini – loodus eksisteeriks justkui vaid selleks, et inimestel oleks süüa ja juua. Esimesed, kes hakkasid loomadest teistmoodi rääkima, olid utilitaristid. Utilitarist Jeremy Benthamilt pärineb näiteks kuulus lause, et oluline ei ole see, kas loom suudab mõelda või rääkida, vaid see, kas ta kannatab. Ning just kannatus ongi see, mis toob looma moraalisfääri.
Väga kaua aega on püütud tõmmata piiri loomade ja inimeste vahele. Religioonis näiteks väitega, et jumal lõi inimese oma näo järgi. Filosoofias aga püütakse piiri tõmmata, väites, et inimesed on ratsionaalsed ja et meil on keel. Kuid ometi on täiesti selge, et alati on inimesi, kes neile reeglitele ei vasta, ning on olemas loomi, kes justkui vastaksid neile nõuetele.
•• Näiteks?
Inimahvid on kindlasti ratsionaalsemad kui mõnepäevased imikud või vegetatiivses seisundis inimesed. Nad on ratsionaalsemad, tunnevad valu, kannatavad ja saavad aru. Järelikult põhineb meie eristus vaid sellel, et inimahvid on teist liiki. Bioeetik Peter Singer kasutab selle eristuse kohta terminit liigi-ism (speciesm – toim), paigutades selle ühte patta rassismi või ageism’iga (ageism on eakate diskrimineerimine – toim). See on diskrimineerimine selle põhjal, mis ei ole moraalselt relevantne ega puutu asjasse.
•• Ent kui eetikat ja moraali laiendada loomadele, siis tekib küsimus, mil määral seda teha saab. Praegu räägime inimahvidest, aga võib-olla hakkame ühel päeval rääkima ka sääskedest?
See on kindlasti raske küsimus. Teoreetiliselt on see põnev, kuid praktiliselt lihtsalt lahendatav. Me ei näe, kuidas sääsk või amööb kannatab – sääske maha lüüa pole mingi probleem. Küll aga on ilmselgelt näha, kuidas kannatab valude käes inimahv, koer või kass.
Mida enam teadus areneb ning mida rohkem me loomadest teame, seda enam muutuvad ka meie eetilised arusaamad. See puudutab ka näiteks aborditeemat. Kui me saame teada, et teatud arengustaadiumis lootel on juba need ja need organid ning ta võib tunda valu, siis see muudab ka meie arusaama, millal abort võib olla moraalne ja millal mitte. Ka piiripanemine loomariigis võib käia selle põhjal, mida me teame.
•• Bioeetikas räägitakse palju ka katseloomadest. Kas näiteks vähiuuringutes on hiirte kasutamine moraalselt õigustatud?
Selle kohta puudub ühtne seisukoht. Nende jaoks, kelle argumentatsioon tugineb loomade õigustele, ei ole see õigustatud – sest õigused on midagi sellist, mida ei saa ära võtta ega ära anda. Seevastu utilitaristide – nagu näiteks Peter Singeri – jaoks on moraalselt õige see tegu, mis toob võimalikult palju hüvet. Oluline on tulemus või tagajärg. Kui katseloomade kasutamise abil on võimalik välja töötada ravim, tänu millele tuhanded inimesed elavad pikka, head ja ilusat elu, siis see kaalub katseloomade võimalikud kannatused üles.
•• Kumb argument siis sinu jaoks peale jääb?
Minu hinnangul ei ole suurimaks probleemiks katseloomade kasutamine, olgugi et sageli kasutatakse näiteks kosmeetikatööstuses loomkatseid tarbetult. Mul on raske vastu vaielda loomkatsete kasutamisele tõsises teaduses ja ravimiuuringutes.
Katseloomade olukorrast palju hullem on aga see, mis toimub toiduainetööstuses ja loomakasvatuses. Miks inimesed hakkavad taimetoitlaseks? Ühed hakkavad lihtsalt sel põhjusel, et nende meelest on loomade tapmine iseenesest ebaõige. Kuid paljud inimesed ei ole taimetoitlased sellepärast, et nad leiavad, justkui inimesed ei tohiks loomi süüa, vaid protestist selle vastu, kuidas loomi kasvatatakse ja millised on nende elutingimused. Kui kana elab vabapidamisel ning lehm saab aasa peal rohtu süüa, siis ei ole ma selle vastu, et ta tapetakse, mitte ei sure loomulikku surma – mis oleks ju ka igal juhul kole. Küll on aga probleem see, kuidas tänapäeva suurtes kanakasvandustes ei pääse kanad elu jooksul kordagi õue, ei saa õieti tiibugi sirutada. Ameerika hormoone täissöödetud kanade luud on nii nõrgad, et nad vajuvad iseenda raskuse all kokku. Nad ei olegi enam õieti kanad…
•• Kuid massloomapidamist õigustatakse väitega, et see on odavam ning maakera rahvaarv järjest kasvab…
Seda argumenti on lihtne ümber lükata. Ühe lihakilo tootmiseks kulub kümneid kilogramme vilja, millega saaks ära toita palju enam inimesi.
•• Kui aga inimesed ei soovi hakata taimetoitlaseks, vaid endiselt liha süüa, siis on loomade vabapidamine ja mahepõllumajandus ju märksa kallim…
Eks see ongi kallis. Ent lääne heaoluühiskonnas on paljud inimesed nõus mahepõllumajandustoodete eest kallimat hinda maksma. Ning küllap hakkavad ka Eesti inimesed rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida nad söövad ja kuidas see on kasvatatud.
•• Loomade õiguste eest seisjatele heidetakse sageli ette, et nad kaitsevad eeskätt vaid neid, kes on armsad, pehmed ja karvased…
Loomakaitsjate energia näib minu arvates olevat pahatihti suunatud valesse kohta. Kui Cambridge’i või Oxfordi ülikool tahab ehitada uusi laboreid, kus nad kasutavad katseloomadena närilisi ja väga harva suuremaid loomi, siis võib näha loomakaitsjaid piketeerimas. Tundub, et loomakaitsjate energia on 110-protsendiliselt suunatud tõsiste teaduslike eksperimentide vastu protestimisele. Samas pole neid näha piketeerimas suurfarmide ega suurte kaubanduskeskuste juures, kus müüakse massloomapidamises kasvatatud loomade liha. Poliitiliselt aktiivsete loomakaitsjate energia kulub põhiliselt katseloomade, mitte aga massloomapidamise vastu võitlemisele. Ilmselt on see ka kergema vastupanu teed minek. Öelda, et 95 protsenti inimesi, kes söövad liha, teevad midagi valesti, on palju raskem kui lüüa paha teadlane süüpinki – olgugi et loomkatsed tekitavad proportsionaalselt palju vähem kannatusi kui massloomapidamine.
Senimaani on inimesed pidanud loomi oma eesmärkide saavutamise vahenditeks. Peter Singer usub aga, et tulevikus see muutub. On ju läbi inimkonna ajaloo tohutult muutunud ka moraal. Näiteks veel 20. sajandi algul ei saanud naised enamikus maades valida, pea terve inimkonna ajaloo on peetud orje – see oli täiesti normaalne ja tavaline, keegi ei näinud selles midagi imelikku… Aset on leidnud tohutu moraalne progress ja miks me peaksime arvama, et see enam ei jätku? Miks peaksime arvama, et oleme praeguseks ajaks jõudnud võimalikest kõige eetilisemasse ühiskonda?
“We feed the world”: kuidas elusolendist saab masin
Suurtes linnuvabrikutes kasvatatavad kanad on kui osad masinavärgist, mille eesmärgiks on muuta taimne proteiin loomseks. Liini ühest otsast läheb sisse elus kana ning teisest otsast tuleb välja pakendatud kanaliha – sellisena näitab moodsat toiduainetööstust Erwin Wagenheueri film “We feed the world”. Tegu on aegade edukaima Austria dokumentaalfilmiga, mis lõi mullu ja tänavu laineid pea kogu Euroopas. Film kritiseerib toiduainetootmise industrialiseerumist ja EL-i põllumajanduspoliitikat. Filmist saab teada:
•• iga päev viskavad 1,6 mln Viini elanikku ära sama palju leiba, kui tarbitakse päevas 280 tuhande elanikuga Grazis;
•• keskmine eurooplane sööb aastas kümme kilo Lõuna-Hispaania kasvuhoonetes kasvatatud köögivilju, mistõttu sealsed veevarud jäävad üha napimaks;
•• maailmas on geneetiliselt muudetud taimede all enam kui 60 miljonit hektarit maad;
•• sellal kui neljandiku keskmise eurooplase äravisatud prügist moodustab toit, nälgib maailmas 852 mln inimest;
•• klassikalisel Euroopa hommikusöögil – pagaritooted, sink, juust, piim, suhkur, munad, jogurt ja mahl – on enne taldrikule jõudmist seljataga ligi 5000 km pikkune teekond. Näiteks Uus-Meremaa kiivi on läbinud 20 000 km laeval ja üle 1000 km maanteel. See kõik tähendab tohutut keskkonnakoormust. Selleks, et transportida kilo maasikaid Iisraelist Austria poodi, kulub umbes 25 korda rohkem naftat kui kodumaiste maasikate kohaletoomiseks.
