Link kopeeritud!

KADRI SIMM: Õnnelik surm?

 (93)
KADRI SIMM: Õnnelik surm?
EPL

Juulis ilmus ajakirjanduses uudis tuntud Briti dirigendist Edward Downesist ja tema naisest, kes otsustasid koos elust lahkuda, kasutades selleks tuntud Šveitsi eutanaasiakliiniku Dignitas abi.

85-aastane pimedaks ja kurdiks jääma hakanud Edward Downes ja tema 74-aastane vähki põdenud abikaasa Joan otsustasid lahkuda pärast 54 õnnelikku abieluaastat.

Elu lõpuga on seotud hulk eetilisi probleeme – ja ilmselt keerulisimad ja vastuolulisimad neist on seotud eutanaasia ehk halastussurmaga. Kuigi eutanaasia puhul pole tegemist nüüdsel ajal sündinud nähtusega, võib nentida, et meditsiini areng on muutnud selle teema oluliseks üha suuremale hulgale inimesele. Võimaldab ju moodne arstiabi elus hoida raskelt haigeid inimesi, kes varasematel aegadel oleksid surnud

n-ö loomulikku surma. Ning kahtlemata on eutanaasiaga seotud nii poolt- kui ka vastuargumente, millest mõned järgnevalt ka esitan.

Eutanaasiat (kreeka keelest „hea surm”) tuleks eristada enesetapust – kuigi eutanaasia puhul on inimene ise avaldanud soovi surra, ei ole ta mingil põhjusel ilma kõrvalise abita võimeline ennast tapma. Mõnikord nimetatakse eutanaasiat ka assisteeritud enesetapuks.

Filosoofid vaidlevad selle üle, kas vahetegemine surra laskmise ja tapmise vahel on põhjendatud. Esimesel juhul, kui näiteks lülitatakse välja haige elutegevust tagavad aparaadid, võib argumenteerida, et inimese surmab siiski haigus, mitte arstide tegevus – tervel inimesel ei põhjusta selliste aparaatide väljalülitamine ju surma. Kokkuleppel haige endaga või tema lähedastega praktiseeritakse seesugust eutanaasiat kahtlemata ka Eesti haiglates.

Õigus elust lahkuda

Tapmisega seostub eutanaasia juhtudel, kui inimene vajab suremiseks teise abi – näiteks liikumisvõimetud haiged, kes pole ise võimelised enda elu lõpetama. Inglismaal on mõningatel juhtudel alustatud kriminaalasju haige sugulaste vastu, kes aitasid haiget transportida eutanaasiakliinikusse (Euroopas on eutanaasia legaliseeritud Belgias, Hollandis, Luksemburgis, piiratud kujul ka Šveitsis). Süüdi pole küll kedagi mõistetud.

Halastussurma valimist peetakse nendes riikides põhjendatuks juhtudel, kui tegu on surmava, paranemislootuseta haigusega,  patsiendil on väljakannatamatud piinad ja tegemist on tema enda kaalutletud otsusega.

Seega on (assisteeritud) suitsiid seotud eelkõige enesemääramisõigusega. Põhimõtteliselt ei seata kahtluse alla seda, et inimene võib langetada autonoomse, ratsionaalse otsuse elust lahkuda ning tal on ka täielik õigus seda teha.

Probleemid on siin pigem praktilist laadi – kas ja kuidas saame olla kindlad, et tegu on kaalutletud otsusega ja mitte ebaadekvaatse reageeringuga, mingite välismõjude või lihtsalt psüühilise ebastabiilsusega? Sest sellistel juhtudel poleks enesetapp enam põhjendatud.

Lisaks autonoomia respekteerimisele võib eutanaasiat toetada ka halastuse ja kaastunde printsiibist lähtudes. Raskelt haigel inimesel võiks seega olla võimalus rahulikult ja väärikalt surra, mitte piineldes oma lõppu oodata.

Kolmandaks võib eutanaasiat pooldada ka pragmaatilisemast aspektist lähtudes – vajadusest säästa tervishoiuressursse. Pikaajaliselt rasketel haigetel, kelle elukvaliteet on hinnatud väga madalaks, võiks selle argumendi kohaselt olla võimalus elust loobuda. Äärmuslikumad teoreetikud viitavad siin lausa moraalsele kohustusele surra, et võimaldada meditsiiniteenust inimestele, kelle elukvaliteeti ravi tunduvalt parandaks.

„Sina ei pea mitte…”

Mis räägib aga halastussurma vastu? Individuaalsel tasandil saab viidata loomulikult usulistele tõekspidamistele, mis aastatuhandeid on manitsenud inimesi hoiduma endale (ja muidugi teistele) kätt külge panemast. Kuigi tänapäeval on ehk oma aktuaalsuse kaotanud argument, mis näeb kannatustes lunastavat väge, võivad ka mittereligioossed inimesed olla veendunud, et inimelu ei saa käsitleda isikliku omandina ja enesetapp oleks loomuvastane. Eutanaasia puhul võib vastuvõetamatuks osutuda ka teise inimese kaasamine sellesse. Eutanaasiadebati suurimad lahingud puudutavad aga võimaliku legaliseerimise ühiskondlikke ning praktilisi aspekte.

Loe veel

Kes ja kuidas hindab inimese elukvaliteeti? Arstiteadus pole ju täppisteadus, sest tegeletakse niivõrd kompleksse ja dünaamilise olendiga nagu inimene. Kas elukvaliteeti saab hinnata pelgalt meditsiiniliste näitude alusel? Haige enda otsus oma elu väärtuse või väärtusetuse kohta toetub sageli meditsiinilisele ekspertiisile, kuid need pole teadagi eksimatud. Vastuoluline on siin ka arsti roll – eutanaasia seostab ju elukutse, mille sihiks on inimeste aitamine, surmale kaasaaitamisega ja selles võib näha ohtu terve elukutse eetilisele palgele.

Teenus elust väsinuile

Eutanaasia võimalik legaliseerimine on eriti tundlik teema puuetega inimeste jaoks, kuna nende elukvaliteedi hindamine võrreldes n-ö tervete inimestega on keeruline. Nii bioeetika-alasest kirjandusest kui ka kohtulahenditest võib leida drastilisi juhtumeid puuetega vastsündinute eutanaasiast – näiteks puudega vastsündinu, kel on tõsine, kuid põhimõtteliselt ravitav infektsioon. Kui terve lapse puhul asutaks kohe infektsiooni ravima, siis puudega lapse puhul võib infektsiooni ja puude koosmõju viia seisukohani, et „laseme tal surra” (see võib olla lapsevanemate ja arstide ühine otsus).

Just eutanaasia võimaliku kuritarvitamise oht on see, mille pärast väga vähesed riigid on selle võimaluse legaliseerinud. Kui elust lahkumine on tehtud lihtsaks ja mugavaks, siis võib sellega kaasneda surve seda teenust kasutada, eriti puuetega inimeste, vanemate haigete inimeste ja krooniliste patsientide puhul. On ülimalt keeruline teha raskelt haige inimese puhul kindlaks, kas tema otsus elust lahkuda

on autonoomne – kui eutanaasiavõimalusele on viidanud nii arstlik ekspertiis kui ka näiteks sugulaste vihjed. On oht, et eutanaasiat hakatakse rakendama liiga kergekäeliselt ja kannatavad eelkõige ühiskonna kõige nõrgemad, kes enda eest seista ei jaksa – vastsündinud, seniilsed, puuetega inimesed. Tulemuseks oleks mitte halastussurm, vaid lihtsalt ühiskondlikult sanktsioneeritud tapmine.

Kuid probleeme võib tekkida ka teisest vaatepunktist lähtudes. Kui eutanaasia legaliseerida ja põhistada enesemääramisõi-guses, siis miks osutub üldsegi vajalikuks arstidepoolne hinnang? Kas eutanaasia võiks tänapäeva tarbijamentaliteedi raamistikus kohanduda pelgalt üheks võimalikuks teenuseks teiste hulgas ja olla kättesaadav ka inimestele, kes on lihtsalt elust väsinud?

Kui ühiskond legaliseerib eutanaasia, pole tegemist pelgalt uue seadusega, vaid ühe väga vana ja fundamentaalse tabu avaliku kummutamisega. Reegli pikaajalisus iseenesest pole küll piisav põhjendus – orjapidamist harrastati ka aastatuhandeid, kuid ometi ei pea me seda õigeks.

Varivalitsus