Kogu mu loominguline karjäär on täis kokkupuuteid valvsate kodanikega ja solvatud institutsioonidega. Ikka ja jälle juhtub, et kui korrusmajja filmivõtteid korraldad, peatub võttegrupi juures vilkuritega politseiauto. Isegi siis, kui kõnnime kikivarvul ega lase prožektorit kellegi aknast sisse, informeerib valvas kodanik korrakaitset. Jaan Tootseni dokumentaalfilmis Uue Maailma seltsist näeme valvast kodanikku eriti hüperaktiivselt toimlemas: ta ei kutsu politseid mitte üksnes siis, kui seltsimaja ees müüakse kartuleid või putitatakse jalgrattaid, vaid isegi siis, kui installeeritakse lastekiike.

Rahvuslik itkulaul

Ei, ärge saage valesti aru – ma ei tauni madalat ühiskondlikku valuläve. Kui mõni elukapten  saeb maha tuhandeaastase tamme või otsustab juugendfassaadi plastlaudisega üle lüüa, võib ja peabki sekkuma. Aga sotsiaalse aktiivsusega on samad lood kui laste omavaheliste suhetega. Me tajume kõik, kust jookseb piir tõsise informeerimise ja kituma jooksmise vahel. Teade „Õpetaja, õpetaja, Tiit mängib kustukaga jalkat!” erineb oluliselt teavitusest „Õpetaja, Tiit toppis mu pea peldikupotti!”.
Kaebamisel on mitu kangusastet. Esimene, kahjutuim variant on adressaadita kaebamine ehk kaeblemine. See on kahjutu juhul, kui sellest ei võrsu pealekaebamine. Teate küll, need on need raadiosse helistajad ja internetti kirjutajad, õiendajad ja halisejad. Siin ei taheta niivõrd kellegi represseerimist esile kutsuda, kuivõrd leitakse kergendust vimma ja kibestumist välja jorisedes. Selline kollektiivteraapia seanss, mis on tänuväärne filter mürgitunud meelte puhastamiseks. Ainult kui seda hala tulvab kõigist torudest korraga, võib see muutuda, rahvuslikuks itkulauluks, mis jätab pahaaimamatule kuulajale tegelikkusest moondunud pildi. Võib juhtuda, et maharahustamise asemel kütab kooskaeblemine kaeblejad üles ja argivimmast kasvab agressiivsus.
Kaeblemisest järgmine tase on hüsteeriline olmekaebamine. Naaber pidutseb – kaebame! Kraan tilgub – kaebame! Prügikast ajab üle ääre – kaebame! Sedasorti kaebamine pole ohtlik, aga kohutavalt tülikas. Tülikas nii sellele, kelle peale kaevatakse, kui ka sellele, kellele kaevatakse. Sest mida sa hing siis teed? Kutsud korrale?  Menetled? Palju sa jõuad kogu aeg midagi menetleda? Kui sa aga ei reageeri, jätad endast hoolimatu mulje. Sellise kaebamisega on samamoodi kui appi hüüdmisega. Kui oled liiga palju põhjuseta appi hüüdnud, ei kuula sind enam keegi, kui ükskord tõsi taga on.

Siis on oletuslik kaebamine. Ma olen midagi kusagilt kuulnud, meil on jäänud mulje, tõenäoliselt on ta selleks võimeline. „Mida kuradit nad seal plangu taga puurivad...” nagu mõtestas seda Baskini klassikaline sketš. Igaks juhuks tuleb reageerida, helistada sinna, kuhu vaja. Oletuslik keelekandmine oli väga moes Stalini ajal, veidi vähem Brežnevi ajal ja natuke ka nüüdisajal. Selle kandepind ühiskonnas sõltub sellest, kui palju võim ja avalik arvamus seda õhutavad. Oletusliku kaebamise lahjem variant on klatš ehk kontrollimatu info edasijagamine. Kangem derivaat on aga laim ehk teadlik valeinfo levitamine pahatahtlikel või omakasupüüdlikel eesmärkidel.
Laim viib meid ka kaebamise kõige karmima taseme juurde. See on  kaebamine kui enesele eeliste saavutamise vahend, kui konkurendile vastu pead panemise malakas.
Paari aasta eest tootsime hulga klippe, mis pidanuks välismaal tutvustama Eesti IT-saavutusi. Sai valitud rutiinivaba lähenemine: selmet esitada ilusaid inimesi ilusates interjöörides, modelle klaasliftides, hõbedased iBookid kaenlas, valmisid hoopis naivistlikus absurdi-retro-futu vaimus sketšid. Kõik oli kena, kuni valvas konkurent avastas juutuubist ühele klipile nalja mõttes lisatud „alternatiivlõpu”, kaebas rahastajale ja spinnis meediasse, millise õudusega Eestit välismaal promotakse. Loomulikult kutsuti meid rahastaja juurde jutule ja konkurentide korraldatud ristikäik päädis sellega, et EAS tõmbas raha välja, tellija läks pankrotti ja meie jäime tootmisrahata.

Ahnus või kadedus?

On räägitud, et omadused, mis inimlike kvaliteetidena on kaunis ebameeldivad – ahnus ja kadedus –, on kapitalismis edasiviivad jõud. Mihhail Lotman on võrrelnud ahnust ja kadedust: „Vabaduse pahem pool on egoism ja ahnus. Õigluse pahem pool on jälle kadedus ja väiklus. Kui mul on valida, siis ma parema meelega ajaksin asju pigem ahne kui kadeda inimesega. Ahne inimene tahab midagi teha. Kade inimene põhimõtteliselt ei loo midagi juurde.” Niisiis – sul on konkurent, kellel on sinuga võrreldes mingi eelis. Nüüd on sul kaks varianti: esimene variant on produktiivne, aga raske – sa üritad oma teenuseid-tooteid-turundust täiustades konkurendist ette saada. Teine variant on lihtne: kaebad vajalikule instantsile, kes – kui hästi läheb – võib konkurendi mutta suruda. Põhjuse leiab ikka: vaevalt leidub isikut või organisatsiooni, kes oleks täiesti plekita. Kohti, kuhu kaevata, on lõpmatult: võib kaevata ajakirjandusele, Võsa Petsile, „Pealtnägijale”, tarbijakaitsesse, presidendile, ministrile, kantslerile, töökaitseinspektsiooni, tervisekaitsesse, konkurentsiametisse, keskkonnainspektsiooni, kaitsepolitseisse, munitsipaalpolitseisse, liikluspolitseisse. Kui sa midagi ei tee, siis üldjuhul ei jää sa ka kellelegi ette. Kohe kui sa üritad maailma enda ümber kuidagi paremuse suunas ümber kujundama hakata, tekib sul probleeme. Kas teame mõnda toimekat korteriühistu esimeest, kelle ümber ei koondu paranoidsete kahtlustuste niidistikku? Kas teame mõnda eduka organisatsiooni juhti, kelle kohta ei sisistata alusega ja aluseta kuuldusi? Kas teame mõnd koolidirektorit, koorijuhti, peatoimetajat, filmiprodutsenti, peakorraldajat, kel ei lasuks positsiooni ärakasutamise kahtlus? Võib-olla ainult sel juhul, kui nimetet isik üritab võimalikult märkamatuks jääda nagu krokodill mudalombis.
Mõned peavad kaebamist eestlasele ainuomaseks karakterijooneks. Lubage kahelda. Kaeveldakse ja kaevatakse ühtmoodi Lätis ja Soomes, Venemaal ja Moldovas, Luksemburgis ja Šveitsis.
Küll aga näen ma mõningaid seoseid kodanikuühiskonna juurdumuse ja kaebamise osakaalu vahel. Ühest otsast genereerib aktiivne kodanik oma tegevusega juurde kaebupunne, kellele ta on pinnuks silmas. Teisest otsast: kui ühiste harjumuste, elustiilide ja huvidega aktiivsed kodanikud ühinevad vabaühendusse, siis miks peaksid nad üksteise peale kaebama? Pealekaebaja muutub selles ringis kiiresti paariaks, sest sarnasuse alusel koondunud kogukond on võimeline ise oma suhteid korrastama.

Olgu, see on pisut idealistlik arusaam, sest reegleid rikutakse alati, üksteist kahtlustatakse alati ja alati püüab keegi kellelegi käru keerata. Ega kogukondlikkus ei tähenda igiõitsvat lilleaasa. Kogukondade varjatud võim võib tähendada klanniühiskonda, kogukonnareeglite ülimuslikkus seaduste ees aga viib lehma-lellepoja-poliitika ja korruptsioonini. Kuid mida väiksem on haldusüksus, seda vähem on bürokraatiat, seda rohkem on normaalset suhtlust – inimlikkust ja abivalmidust. Seda rohkem on kodukoha solidaarsust: kui kellelgi läheb hästi, tähendab, et ka minul läheb hästi. Mentaliteeti, mis võtab laimamiselt ja intriigitsemiselt tema väe. Seepärast mulle meeldibki eesti küla.