Kahe suure ennasthävitav üksmeel
Esmalt saavutati USA võlapiiri kergitamine kahe triljoni dollari võrra koos lubadusega kokku hoida sama palju kunagi kauges tulevikus ning teiseks lubas Euroopa Keskpank, et asub euro kattevara eest hoogsalt kokku ostma ääreriikide (nähtavasti ka Hispaania ja Itaalia) võlakirju (ikka sellesama euro päästmiseks) ning annab paralleelselt piiramatult 1,5% intressiga laenu abivajavatele erapankadele, isegi kui selleks on vaja triljon eurot käibesse lisada.
USA Föderaalreservi ja Euroopa Keskpanga arvutiimitatsoonid näitasid, et selliste otsustavate raha lisavate ja ohte vähendavate meetmete peale peaksid turud sirgjoones üles liikuma, sest saades aru, et tulevikus rahast küll puudu olema ei saa, peaksid investorid asuma raha kiiresti aktsiate, võlakirjade ja tooraine vastu vahetama, lootuses enne teisi ja madalamatelt hinnatasemetelt osta. Tegelikkus osutus otse vastupidiseks, aktsiate ja võlakirjade langus sai hoogu juurde ja ainsana suutsid oma positsioone parandada kuld ja Šveitsi frank.
Nagu mängulaua omanik
Põhjuse mõistmiseks pole vaja finantsjuhtimise teaduskraadi. Mõelge ise – esmalt teatab USA valitsus, et pärast pikka keskustelu ja vaidlusi (iseendaga eelkõige) teemal, kas tõsta võlapiiri või asuda kokku hoidma, otsustati, nagu ette arvata oligi, teha mõlemat. Ehk siis tõsta võlapiiri kahe triljoni dollari (veidi alla 10 000 USA dollari iga ameeriklase kohta) võrra kohe nüüd ja lubada kokku hoida kunagi järgmise kümne aasta jooksul, aga igatahes mitte lähemal kahel aastal.
Paralleelselt informeeriti avalikkust, et reitinguagentuuride arutelu valitsuse võime üle laenu teenindada või võlga tagasi maksta on lapsik, sest keskvalitsuse näol on tegemist mängulaua omanikuga, kes võib Föderaalreservi presidendi sõnul turgude ja kodanike tarbeks „tühjast õhust” emiteerida nii palju lisaraha kui meeldib. Ehk lihtsustatult: vajadusel võib USA Föderaalreserv kas või hommepäev trükkida kõik võlgu oldavad dollarid. Rääkida seejuures tagatisvajadusest või piirangutest olevat oma aja ära elanud mõttelaad. Pealegi olevat raha juurde trükkimine ainus viis USA kodanike elatustaseme säilitamiseks olukorras, kus väliskaubandusbilanss on pikaajalises miinuses.
Selle sõnumi peale hakkasid seni võlakirju ja dollareid ostnud investorid tundma, justkui nad oleksid reaalse raha teenimise asemel sattunud mängurahaga „Monopoli” mängima. Kes ikka tahaks investeerida millessegi, mida saab tulevikus „tühjast õhust” ükskõik kuipalju juurde luua (Ben Bernanke eitav kommentaar küsimusele, kas dollarite trükkimisel on mingeid piiranguid)? Kahtlusi süvendas veel USA valitsuse kaljukindel arvamus, et just nemad ise on õiged otsustama, kui suur nende laenuvõime on ja palju dollareid käibesse lisada võib.
Dollarivarade esimese alternatiivina nähakse tavaliselt euroala võlakirju ja aktsiaid. Tavapärast praktikat takistas sel korral aga eskaleeruv Itaalia ja Hispaania maksejõuetus. Kui eelnevate hädaliste Kreeka, Portugali ja Iirimaa puhul said Euroopa Keskpank ja investorid end lohutada väitega, et nii väikesed augud küll paati ei uputa, siis nende kahe riigi liitumisel maksejõuetutega kasvaks abivajajate hulk juba üle 33% euroala kogumahust.
Rahatrüki ja võlakriisi vahel
Rahvusvahelised investorid, pandud valima USA rahatrüki ja Euroopa võlakriisi vahel, otsustasid võtta hoopis mõttepausi.
Euroopa Keskpank, vaadanud mõned päevad investorite kõhklust pealt, otsustas seejärel oma järjekordsel istungil näidata jõulisust ja otsusekindlust. Teatati, et Euroopa keskpankade süsteem avab piiramatu laenuvõimaluse kõikidele euroala pankadele fikseeritud intressiga 1,5% vähemalt kuueks kuuks. Teisisõnu saavad kõik äsja pankade stressitestis põrunud
võlgnikriikide pangad keskpangast piiramatult raha laenata, potentsiaalseks käendajaks on aga Euroopa maksumaksja. Ühtlasi teatas Euroopa Keskpanga president Trichet, et kõik spekulandid, kes loodavad Kreeka, Iirimaa või Portugali võlakirjade lunastamata jätmist, on juba ette kaotajad, sest keskpank asub neid senisest hoogsamalt kokku ostma.
Näeme seega kahe globaalse suurvõimu üllatavat üksmeelt: näib, et nii USA kui ka Euroopa Liidu poliitikud kavatsevad paremate ideede puudusel praegused probleemid rahatrüki ja keskpanga tugiostudega lahendada ja kasvava inflatsiooni abiga kulud maksumaksjate ja erainvestorite kanda jätta.
Kuhu edasi? Seniks, kui USA ja euroala poliitikud jätkavad sissetallatud rada sisuliste reformide edasi lükkamisel ja rahustavad end turgude hurjutamise ning kasvava rahatrükiga, jätkavad investorid alternatiivide otsimist. Praegu on selleks Šveitsi frank ja kuld, pikemas plaanis ka Hiina jüaan, teiste kiiresti arenevate riikide valuutad ning aktsiad. Läänemaailma rahandusliku domineerimise lõpp on taas pika sammu lähemale jõudnud.
Lahendus poleks iseenesest keeruline: kes saadab esimesena sõnumi, et kavatseb edaspidi oma vääringuga kui millegi väärtuslikuga ümber käia, seda lõputult juurde trükkimata ja lollidele jagamata, selle juurde investorid ka lähevad. Seni pole see tõsiasi veel otsustajate peadesse jõudnud.
