Mihkel: Kas see nüüd ikka nii hull on? Prioriteedid on nähtavalt need, mida parteid deklareerivad. Mis on tegelikud, võib ainult arvata. Deklareeritust suur osa tegelike hulka ei kuulu.

Rein: Tegelik prioriteet on, et Eestis oleks võimalikult vähe haritud inimesi.

Mihkel: Vaevalt et see on teadlik. Jutt käib mingist teaduspõhisest ühiskonnast, mida pole. Aga samas kerkivad esile pseudoteemad, näiteks abortide keelustamine. Ma arvan, et keelustamisele keegi eriti tõsiselt ei mõtle ega hakkagi mõtlema, see tuli täitsa kogemata esile. Et keegi küsis ja Parts kogemata vastas natuke valesti.

Rein: Ei tea midagi, Res Publica suur juht ja õpetaja on Rudolph Giuliani. Konservatiivsed USA tegelased räägivad abortide keelustamisest pidevalt.

Mihkel: Seda küll, aga ma siiski keeldun uskumast, et Eestis võiks asi minna nii kaugele, et keegi tõsimeeli tulebki rääkima abordi keelustamisest. Praeguses diskussioonis tehakse pigem natuke nalja peaministri üle, kes muidugi ka väitis, et abordid on juriidiline probleem. Oleksin väga ettevaatlik peaministri sõnadele mingi kaalu andmisel.

Rein: Mis kõik näitab seda, et valitsemisse tuleks kaasata võimalikult palju mitte-juriste.

Kuigi paljudel teemadel ongi Eestis võimatu avalikke debatte pidada. Neid, kes vabalt oma arvamusi avaldaksid, on vähe. Ja veel hullem, peaaegu kõik Eesti inimesed on nii sõltuvad. Niivõrd vähe on vabu inimesi, kellel on üldse võimalik oma seisukohti esitada. Näiteks saan ma siiani kutseid kõikvõimalikele Ameerika välispoliitika aruteludele. Vabandust, ma ei ole Ameerika asjatundja. Samas paljud neist, kes Eestis on Ameerika asjatundjad, on mulle käinud ütlemas, et me arvame samamoodi ja meie Ameerika kolleegid arvavad ka samamoodi, aga kahjuks ei saa me selle kohta midagi öelda. Sest siis meil kaoks nende raha, me ei pääseks sinna vahetusse jne.

Mihkel: Kolmas sektor käitub samamoodi. Või siis on neil fookus kuskil mujal, nagu juhtus ametiühingutega. Kenad inimesed, aga jäävad olulistest asjadest kõrvale. Streigivad ära ja kõik, sest võimu hoiak on selline, et meie juhime, järelikult teeme, mida tahame.

Rein: Kõigi avalike debattide puhul on välja kujunenud selline stiil, et kuulame kõikide arvamused ära ja siis kehtestame ikkagi oma varem välja töötatud projekti.

Mihkel: Just, sest riiki teatavasti ei saa gallupite järgi juhtida. Sageli võiks siiski riiki ka just gallupite järgi juhtida. Gallup ei ole adekvaatne, aga neid võib muidugi teha ainult sobivatel teemadel. Siis muidugi tekib küsimus, kes otsustab, millised on sobivad teemad.

Rein: Selle kohta võiks gallupi teha.

Mihkel: Kurb on see, et ega valitsuskriis neis hoiakutes midagi ei muuda. Kui vaja, võetakse varnast lihtsalt mingid järgmised mehed oma häältega.

Rein: Kurb küll, et on täiesti ükskõik, kes on valitsuses, millised erakonnad, välja tuleb ikka jama. Ja lahendust ei ole, pigem läheb olukord hullemaks. Varem leidus võimu juures inimesi, kes mingist idealistlikust soovist Eesti asja ajada poliitikat tegema läksid, aga mida edasi, seda enam minnakse sinna isiklikke hüvesid taga ajama.

Mihkel: Paradoks ongi selles, et Eestis on hästi garanteeritud sõnavabadus, aga see on täiesti mõjutu. Maailmas on teatavasti kaks impeeriumi, Ameerika Ühendriigid ja avalik arvamus. USA-s on avaliku arvamusega vaja võidelda, teda kanaliseerida, on selline traditsioon, et avaliku arvamusega peab arvestama.

Rein: Mitte tingimata. Kui valitsus on seal otsustanud mingi asja ära teha, siis seda ta ka teeb. Vaata näiteks, kui palju läks aega enne, kui Vietnami sõda ära lõpetati.

Mihkel: Jah, aga võib arvata, et praeguse sõja pärast jäi mingi teine oluline värk tegemata. Sellest hoolimata läheb Bushil võitlus avaliku arvamusega aina raskemaks.

Rein: Jah, aga enne jõuab ta veel maailmale palju kurja teha. Seal ei saa nii teha, nagu meil, et kaitsepolitsei võtab jalgratturid ette ja ütleb, et “Poisid, äkki pole vaja”. Meenub üks lõik ·uk‰ini näidendist, kus naispeategelane saab teada midagi oma mehe ja selle sõprade mahhinatsioonidest ja tahab need üles anda. Need saavad teada ja hakkavad mõtlema, mida teha ja üks ütleb: kuulge, tapame ta ära, sina võtad kirve ja sina mingi muu tapariista ja mina käin teie ümber ja räägin, et poisid, äkki pole vaja.

Mihkel: Tähelepanuväärne on meie valitsuse järjekindlus ja totaalne paindumatus Iraagi küsimuses. Mõju on nii ränk, aga hirm on ka nii pöörane...

Rein: Eestit mõnitatakse ses küsimuses maailma ajakirjanduses, et olevat justkui USA põhiline liitlane. See on moraalselt vastuvõetamatu. Esiteks see, et eestlased üldse okupeerivad mingit teist maad või riiki. Ma saan aru, et ka Vabadussõjas löödi Landeswehr Lätis tagasi ja aidati nii neilgi omariiklusele veidi kaasa, aga see oli positiivne, midagi hoopis muud kui praegune Iraak.

Mihkel: Muret tekitavad topeltstandardite ja kaksikmoraali küsimused. Kui teeme nii, siis ikka üheselt. Aga siis lõpetame ka jutu metsavendadest ja räägime terroristidest.

Rein: Lõpetame nähtavasti ka jutu tšetšeenidest ja räägime terroristidest, nagu seda teeb üks teine suurriik? Nii meie kui ka ameeriklased peaksid lõpetama ka jutud Saudi Araabia kui demokraatliku riigi oluliste huvide kaitsmisest. Tore oleks elada ausas riigis, kuigi ma saan aru, et see ei õnnestu.

Soome ja Eesti vahel pidevalt käies paistab eriti välja, kui suur vahemaa meid eraldab. Eesti on masendav lepinguühiskond, kus kõikide asjade kohta tuleb teha kirjalik paber. Sa võid kellegagi suuliselt kokku leppida, ja siis nädala aja pärast üle küsida, et me ju leppisime kokku. Ja saad vastuseks, et leppisime küll, aga paberit ju ei teinud, järelikult midagi ei ole olnud.

Soomes pole üldse nii palju lepinguid, paljud asjad käivadki suuliste või tavaõiguslike lepete põhjal, millest keegi ei ürita mööda hiilida. Eestis puutun ma pidevalt kokku sellega, kus keegi tuleb ja ütleb, et peame tegema paberi, muidu ei saa midagi teha. Kusjuures paberisse paneme nii, aga tegelikult teame, et on hoopis teisiti. Kui juba nii paberikeskne olla, siis peaks ikka paberisse kirjutatama ka täpselt tegelikku.

Mihkel: Eestis ongi kätte jõudnud see, milleni taheti jõuda – totaalne õigusriik. Kui seaduse järgi on asi õige, siis pole muret. Tundub, et juriidiliste kategooriate kõrval enam muid ei eksisteerigi. See on saavutatud, aga ülejäänud tekstid on kõik puudu.

Rein: Meenutab kangesti Tammsaaret.

Mihkel: Ja et lisaks tõele õigus paremini kehtiks, siis tegeldakse aktiivselt sellega, et ka kohtunikud saaksid parteidesse kuuluda. Nii Res Publica kui ka Märt Rask on sellest päris tõsise näoga rääkinud, et ikka on vaja.

Rein: Jajah, et kuna inimestel on poliitilised veendumused, siis peavad nad oma seltsimeestega saama asju avalikult arutada. Võiks siis võtta vastu ka sellise seaduse, et kui inimene on olnud ühes parteis kolm aastat, siis peab ta seal elu lõpuni olema.

Mihkel: Kui inimese kõnepruuki ja alateadvusse juurdub sõna “partei” asemel sõna “erakond”, siis võib-olla praegune olukord muutub. Partei on ikka praeguseni mingis mõttes punane tuli. Kui keegi ütleb, et on parteilane, käib tänase päevani mingi nõks läbi, kui ütleb, et kuulub erakonda, siis polegi nii hull.

Rein: Ja hea on. Väga paljud endised parteilased on ju praegugi parteides.

Mihkel: Kuigi statistika seda ei näita, sest Res Publicas on palju noori, on minu meelest Eestis endise komparteiga kõige sarnasem just Res Publica. Ma mõtlen siin nii käitumist, juhtimissüsteemi kui ka retoorikat.

Rein: Kui Res Publicat asutati, ütles Rein Taagepera ühes kitsas ringis üsna selgelt, et kõige traagilisem, mis selle erakonnaga võib juhtuda, on see, kui ta esimestel valimistel kohe edukaks osutub. Tundub, et selles on süüdi eeskätt see teine ešelon, kes nüüd viimase võimalusena selle rongi peale tormas. Mõte ise oli ju alguses suhteliselt hea. Probleem tekkis mujal, kuna nad vajasid palju liikmeid, võtsid nad neid kaunis valimatult.

Mihkel: Eks seal ole mõttes ka viga. Esimene mõte on ikka tore, et teeme elu paremaks. Aga kui sealt edasi läheb lahti nulltolerantsi jutt ning pedede ja narkarite kastilöömise retoorika, siis pole asi õige.

Rein: Teemad, mis inimesi üldisemalt huvitavad – et tänaval oleks turvaline ja töökohad oleks saadaval, olme edeneks – neid suudavad totalitaristliku ideoloogia kandjad rahuldada palju kiiremini. Mis näitab, et demokraatia ise on üsna inetus kriisis. Niipea kui lubatakse laiapõhjalist avalikku arutelu, hakatakse rääkima inimeste õigustest, niipea läheb asi kohe keskmise inimese seisukohalt palju halvemaks. Inimesel, kes rikub teise õigusi, on samuti õigused, ja sulle tänaval kallale tunginud isiku karistamine on pikk ja keeruline protsess. Populistlike paremparteide edule mõnusates tsiviliseeritud riikides on viinud just see.

Õigupoolest on pool Euroopat stagneerunud. Palju räägitakse, miks ja kuidas Ida-Euroopa peab muutuma, aga sellest, et Lääne-Euroopa peaks samuti muutuma, ei räägi suurt keegi.

Mihkel: Jama on ka, kui siin räägitakse tõsimeelselt mingit maisikasvatuse juttu ja seda sama tõsimeelselt kuulatakse. Mulle tundub, et ameeriklased sõidavad siingi lahtisest uksest sisse. See riik on küps, surnud. Ma ei räägi emigreerumisest, mida ei tahaks ju teha, aga siseemigratsioonist.

Rein: Jah, see on meie sõnum valitsusele: tehke, mis tahate, aga laske meid elada siseemigratsioonis. Me oleme mõnes mõttes jõudnud tagasi nõukogudeaegsesse süsteemi, kus inimesed käisid koosolekutel ja hääletasid seal loiult poolt. Siis tuldi koju, kus toimus mõtestatud elu.

Mihkel: Ainult soome telekanali asemel on internet, kus liigub teistsugust informatsiooni. Ma ütleksin, et ühiskonnast põgenemine on üsna valdav trend praegu. Mitte enam küll maale pulle kasvatama, aga eest ära küll.

Rein: See peaks poliitikud ettevaatlikuks tegema. Eeldusel, et neil on asjade pärast tõsine mure. Selles mõttes ei ole statistilise murejutuga sellest, et meid 50 aasta pärast on poole vähem kui praegu, palju peale hakata. Eeldame, et selle aja peale on Eesti elatustase ammu Euroopaga ühtlustunud. Siis võiks Eesti olla muutunud selliseks Euroopa suvitusrajooniks. Nagu oli Karjala kannas Peterburile. Ja eestlus on olemas põhiliselt sellepärast, et vastasel korral ei oleks siin blonde tütarlapsi.

Mihkel: Toredat teemaparki ei oleks.

Rein: Eestil on tegelikult korralik potentsiaal olla selline easy-going koht. Kui kõik ülejäänud on kuidagi jõngad ja tõsised ja panevad päevakavadesse üritusi hommikul kaheksast õhtul kaheksani, siis meie võiks olla teistmoodi. Eesti võiks olla lahe maa. Lahemaa rahvuspark meil juba on, aga kogu maa võiks olla lahe maa.