Männi- ja kuusenoorendikes, kus puud ei ole veel laasunud, läheb pinnatuli üle ladvatuleks, mis on kõige laastavam, levides kiirusega 2–7 km tunnis, väga tugeva tuulega isegi 8–25 km/h. Tuli levib nii puuvõrade kui ka alustaimestiku põlengu kaudu.

Turvasmuldadel (siirdesoo, raba) ja turvastunud leetmuldadel (sinika kasvukohatüüp) kasvavates metsades võib pinnatuli minna üle maatuleks, kus põleb 10–30 cm paksune turbakiht.

Metsatulekahjus hävib puu- ja põõsarinne, alustaimestik, sageli hukkuvad loomad ja linnud. Põlengu tagajärjel tekivad kuivadel liivaaladel raskesti metsastatavad kanarbikunõmmed. Liigniisked alad soostuvad. Metsakõdu ja turba põlemise tagajärjel väheneb mulla viljakus aastakümneteks. Suits saastab õhku, põlemisjäägid pinna- ja põhjavett. Põlengus hävinud metsamarjad taastuvad väga aeglaselt – kirjanduse andmetel pohlad ja mustikad alles 16–27 aasta, jõhvikad 25–40 aasta jooksul. Männimetsa taastumine suurtel põlendikualadel on seemet kandvate puude puudumise või vähesuse tõttu võimatu.

Metsad, eriti linnade ümbruses, evivad üha enam tähtsust puhkemetsadena. Rahu ja metsavaikus, metsaandide korjamine maandavad linlase pingeid. Linnade mõjusfääri kuuluvate puhkemetsade kaugus sõltub linnaelanike ja autode arvust. Tallinna mõjusfääri kuuluvad metsamaastikud kaugusega 80–100 km, ulatudes idas Rakvereni, läänes Haapsaluni, lõunas Paideni. On selge, et metsade külastatavuse tõus suurendab oluliselt neis tuleohtu.

Näiteks oli 1995. aastal Harjumaa metsades 100 metsatulekahju, milles hävis 1357 tm metsa. Vihterpalu metskonnas põles mets 1992. aasta suvel, hävis 400 ha keskealisi männikultuurpuistuid. Metsale tekitatud kahju hinnati keskmiselt 4 miljonile kroonile. Eelmise aasta augusti suurpõleng Vihterpalus laastas ligi 500 ha metsa. Kustutustööde otseste kulude katteks eraldati valitsuse reservfondist 1,5 miljonit krooni.

Mets peab suutma end ka ise tule eest kaitsta. Kuidas see toimub? Tulekaitseliselt hästi korraldatud mets ei sütti kergesti, puhkenud tulekahju levib aeglaselt ning seda on kergem kustutada. Tuleohtu nõmmemetsades vähendab 10–15 m laiuste lehtpuuvööndite rajamine kuivi nõmmealasid läbivate autoteede ja kvartalisihtide äärde, samuti kase-männi segakultuuride rajamine vaheldumisi tuleohtlike männi puhtkultuuridega.

Puhkemets nõuab tulekindluse suurendamiseks puhkerajatisi, suitsetamis-, lõkke-, parkimis- ja telkimiskohti. Suure külastatavusega metsades on vaja metsavalvetöötajate teravdatud tähelepanu tuleohutus-eeskirja rikkumise suhtes, mis võimaldaks puhkenud tulekolded kiiresti avastada ja kustutada. Puhkemetsade vajalikul tasemel majandamine ja valvamine kujuneb kallimaks kui tulundusmetsade majandamine.

Puhkerajatiste ehitamine ja puhkemetsade tulekindluse suurendamine peaks kuuluma finantseerimisele riigieelarvest.

metsateadlane