Kahtlen, järelikult olen olemas

Kohustuslikku kogumispensioni kritiseeritakse laadis "kõik variandid on halvad"

See Descartesi ütluse parafraas sobiks hästi kogumispensionis kahtlejate motoks. Pensioni teise samba vajalikkuses kahtlemises pole iseenesest midagi kummastavat. Status quo muutmisel on mis tahes valdkonnas alati nii pooldajaid kui ka vastaseid, ent ometi on kummaline see, kes Eestis kogumispensioni kava kõige enam kritiseerivad ja milliseid argumente nad seejuures kasutavad.

Teise samba oponentide hääli kostab enam Reformierakonnast, kindlustusseltsidest, ettevõtjate seast ja ajalehe Äripäev toimetusest. Imelik küll, aga need on osapooled, kes oodatava rolli-

käitumise kohaselt peaksid olema kogumispensionisüsteemi peamised pooldajad. Skeptikuid peaks leiduma enam keskmisest madalama palgaga töötajate hulgas.

Reformierakond ei toetagi pen-sionisüsteemi erastamist?

Milline Eesti erakond peaks toetama ideed pensionisüsteem osaliselt erastada, kui see pole Reformierakond? Võiks eeldada, et just liberaalne erakond kaitseb põhimõtte – vähem riiki, rohkem individuaalset vastutust ja eraalgatust – rakendamist pensionisüsteemis ning riiklikus pensionikassas ümberjaotusele mineva sotsiaalmaksu osa vähendamist 20 protsendilt 16 protsendile.

Müstilisena näivatele asjadele on enamasti siiski reaalsed seletused. Mõistagi toetaks Reformierakond I samba sotsiaalmaksu ehk tööandja koormuse vähendamist, ent nad saavad aru, et riigi poolt juba välja antud pensionivekslid tuleb lunastada. Teise samba käivitamine tähendab sissemaksetest ühe osa suunamist töötajate isiklikele arvetele erapensionifondides, samas kui riigil säilivad senised kohustused maksta riiklikke pensione väiksemate sotsiaalmaksu laekumiste juures. Nii kaasneb ebamugav ülemineku hind, mille rahastamisel ei paista olevat kõigile meelepäraseid lahendusi. Kui kellelegi lisakoormust asetada ei taha, laenata ka ei taha ja riigieelarve vahenditele on niigi piisavalt pretendente, siis tunduvadki kõik variandid halvad.

Eeldatavalt peaksid ka kindlustusseltsid olema kogumispensioni pooldajad. Senise kava kohaselt oleks pensioniikka jõudnud inimesel võimalus valida, kas kogutud raha kättesaamiseks pensionipõlves sõlmida regulaarsete väljamaksete leping pensionifondiga või osta eluaegne annuiteet kindlustusseltsist. See tähendaks seltsidele võimalikult palju kliente tulevikus. Seda kummalisemalt kõlavad mõned kindlustusseltside vastuväited: usaldusväärsete investeerimisobjektide puudumine; palgaerinevustest tulenev meeste ja naiste erinev kohtlemine; oht, et ei suudeta tagada pensioniks säästetud vara reaalkasvu. Võiks arvata, et kritiseeritakse oma pensionitooteid ja nende usaldusväärsust, sest samad probleemid ja ohud on ka vabatahtlikul pensionikindlustusel.

Kindlustusseltsid ja tööandjad kardavad uusi riske. Siingi on müstikale oma seletus. Ilmselt mõtlevad mõned kindlustusseltside juhid – parem varblane peos kui vares katusel – ehk parem võidelda välja maksimaalsed soodustused vabatahtlikule pensionikindlustusele praegu kui loota suuremale hulgale klientidele tulevikus.

Esmapilgul mõistetamatuna näivad ka ettevõtjate ettepanekud reformiga viivitada, sest reformikava näeb ette just tööandja sotsiaalmaksu osa alanemise. Et tööandja kõrval hakkaks oma pensioni rahastamises osalema ka töötaja, peaks enim kahtlusi kostma just töötajate esindajailt. Tegelik seis on pigem vastupidine. Ametiühingud on välja pakkunud kohustusliku pensionisüsteemi (I+II sammas) kogukoormuse suurendamise üle senise 20 protsendi. Selle vastu on aga tööandjate esindajad, kes kardavad, et kuna töötaja on huvitatud kättesaadavast palgast, siis pöördub töötaja lisamakse tööandja vastu. Kui töötaja nõutav palgatõus on suurem kui tööandjale sotsiaalmaksu koormuse alanemisest kättejääv summa,

tööandja palgakulud suureneksid.

Tõsi, kõhklusi on minulgi. Kuidas selgitada reformi vajalikkust laiadele rahvahulkadele, kui poliitilisel ja majandus-eliidil on reformi olemuse mõistmisega raskusi? Kui poliitilised tabud välistavad võimaluse suurendada pensionisüsteemi koguressurssi, siis kas üksnes süsteemi parameetrite muutmisest tekib uues pensionikorralduses piisav lisaväärtus?

Igale pensionireformi kavale on alternatiive ja kindlasti ei saa välistada võimalust vaadata senine kava ümber, kui on tõsiseid argumente. Senist kriitikat – kõik variandid on halvad – ei saa paraku tõsiselt võtta.

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti