KAI HALDRE: Emaks saada – liiga vara või liiga hilja?

 (161)

KAI HALDRE: Emaks saada – liiga vara või liiga hilja?
EPL

Igal inimesel on õigus saada lapsi just siis, kui ta seda soovib – ja nii palju kui ta soovib. Igal lapsel on õigus olla tingimusteta armastatud.

Tänapäeva arenenud maades on lastest saanud vanematele ajaloolise „majandusliku kapitali” asemel eeskätt „emotsionaalne kapital”.

Keskmine emaks saamise vanus lükkub üha kaugemale. Üks markantsemaid näiteid on erutavad teated viljatusravi uutest edusammudest ja 50–60-aastastest sünnitajatest. 1992. aastal oli Eesti keskmise esmassünnitaja vanus 22,7 aastat, Põhjamaades jäi see 25–27 aasta kanti. 2007. aastaks oli Eesti esmassünnitaja vanus tõusnud juba 25,1 aastani, Põhjamaades aga 28–29 eluaastani. 1992. aastal moodustasid üle 35-aastased naised Eestis 7,2% kõigist sünnitajatest, Soomes oli neid kaks korda enam – 13,9%. 2007. aastal oli Põhjamaades juba iga viies sünnitaja vanem kui 35-aastane, Eestis oli see näitaja tõusnud 14%-ni.

Mida sellest arvata? Võrreldes muud liiki imetajatega pole inimene ka parimas eas eriti viljakas. Viljakus hakkab kiiresti vähenema alates 35. eluaastast: rasedus ei teki enam nii kergesti ja katkeb sagedamini. Ema (aga ka isa) vanusega suureneb ka laste kromosoom- ja geneetiliste haiguste esinemissagedus.

60-aastaselt emaks?

Teisalt on sünnitusea tõus arenenud riikides sotsiaalselt soositud: karjäärile aluse pannud vanemad on materiaalselt paremini kindlustatud. Puhtbioloogiliselt vaadates pole selline trend mõistlik: hilja alustades saadakse kokkuvõttes vähem lapsi. Laste saamise nihutamine viljaka ea lõppu suurendab kulutusi tervishoiule: vanuse tõustes suureneb rasedusele ebasoodsate haiguste sagedus. Üle 40-aastased sünnitajad kannatavad raseduse ajal suurema tõenäosusega kõrge vererõhu all ja neil on ka suurem risk sünnitada näiteks väikse sünnikaaluga, enneaegne või üsas hukkunud laps.

Teine probleemide ring on seotud viljatusravi kasutamise vajaduse suurenemisega. Uudised näiteks 60. eluaastates sünnitajatest või kaheksike sünnist tekitavad sageli ebarealistlikku usku meditsiini kõikvõimsusse. Paraku on selle varjuküljest räägitud vähem kui päikeselisest poolest: uute tehnoloogiate rakendamise ja kasuahnusega kaasnevad uued meditsiinilised ja eetilised probleemid.

Tänapäevane viljakusravi on Eestis teinud õnnelikuks palju paare. Samal ajal on olemas ka harvem kajastamist leidnud probleemidering, millest üks olulisemaid on mitmikrasedused, mida spetsialistid peavad pigem viljatusravi tüsistuseks kui eduks. Kuna mitmike kandmine ja sünnitamine on riskantsem kui ühe lootega rasedus ja see võib põhjustada aastatepikkusi kannatusi nii emale, perekonnale kui ka lastele, läheb sellise olukorra teadlik tekitamine vastuollu peamise eetilise printsiibiga: teha head ja mitte kahjustada.

Sünnitaja vanuse suurenedes suureneb ka vajadus loote haigusi enne sündi diagnoosida, sest on teada, et nende esinemissagedus suureneb. Nii arsti kui ka naise ja perekonna loomulik soov on aidata ilmale täiuslik laps. Ent kuna meditsiin võimaldab enne sündi üles leida üha väiksemaid probleeme, tekib küsimus: kuhu tõmmata piir? Kas iga väikseimagi probleemi sünnieelse avastamisega teeme rohkem head või halba? Loote ja lapse diagnostika ja ravivõimaluste avardumine vajab eetilist diskussiooni ja tunnetust, kuhu tõmmata piir nt raseduse katkemise esilekutsumisega seotud invasiivsete protseduuride, rasedusele eelneva embrüodiagnostika või doonori sugurakkude diagnostika rakendamisel.

Millal on liiga vara?

1990-ndate alguses oli Eesti esmassünnitaja üks Euroopa nooremaid. Teismelised moodustasid Eestis 1992. aastal 14,6% sünnitajatest – Põhjamaades keskeltläbi vaid 3%.  2007. aastaks oli alla 20-aastaste emade osakaal Eestis vähenenud 7,5%-ni, Põhjamaades 1,5–2,5%-ni. Samal ajal on mõnes Aafrika piirkonnas pea kõik alla 20-aastased tüdrukud juba sünnitanud – kuna keskmine eluiga on lühike, on see ilmselt looduslikult otstarbekas.

Tuhande 15–19-aastase tü-tarlapse kohta on Eestis umbes kolm korda rohkem sünnitajaid kui näiteks Soomes. Eesti sarnaneb selle poolest Suurbritannia ja USA-ga, kus teismeliste rasedus on kuulutatud üheks peamiseks rahvatervise probleemiks, millega tuleb aktiivselt tegeleda. Õnneks on seda käsitlust ühe-külgsuse tõttu palju kritiseeritud: rahvatervise probleemi tegelik nimi on tihtipeale vaesus ja tulevikuperspektiivi puudumine.

Kuid mis häda on siis noorte sünnitajatega? Kas verinoorte emade sildistamine aitab neil eluraskustega toime tulla? Kas emaks saamine on ikka noorte vaba valik? Teada on, et kuigi teismelised on üldjuhul terved, sünnib neil võrreldes 20. aastates sünnitajatega sagedamini enneaegseid lapsi. Suurem on lapse esimese eluaasta jooksul suremise risk. Teismeline rase suitsetab sagedamini, on sagedamini lapsega üksi, ilma isata ja käib harvem tervisekontrollis kui kümme aastat vanem rase. Väga varane seksuaalelu algus, soovimatud rasedused ja sugulisel teel levivad haigused, enesehävituslik käitumine, suitsetamine, narkootikumide ja alkoholi tarbimine verinoores eas – nende ilmingute sotsiaalsed juured kattuvad suuresti. Samal ajal vajab iga noor ema toetust, et jätkata haridust ja saada hakkama lapse kasvatamisega. Tema peamine häda ei ole mitte vanus, vaid keskkond, milles ta on sattunud üles kasvama.

Eesti ametlik retoorika rõhutab innovatsiooni ja haridust. Ent kui me vaatame statistikat, siis näeme, et 2002. aastast alates pole teismelisi sünnitajaid vähemaks jäänud. Viimasel ajal on see tendents pigem suurenenud. Küsigem: kas tegu on pigem eduka perepoliitika tulemusega või hoopis signaaliga, et kuskil on vaesus ja tulevikuperspektiivi puudumine veelgi suurem kui varem?

Millal on sünnitamiseks parim aeg – kui vara on liiga vara ja kui hilja on liiga hilja? See küsimus on päevakorral nii meedias kui ka teadusmaailmas. Eri riikides on erinevad sotsiaalsed ootused, elutingimused ja keskmine eluiga, seega seatakse ka sünnitaja vanusele erinevad normid.

Sildistada ei tohi

2007. aastal sündis pea kolmandik Eesti lapsi 25–29-aastastel emadel. Ligi 80 protsenti lapsi sündis 20–35-aastastel emadel. Seega pole sünnitajate enneolematu vananemine meile veel jõudnud. Verinoorte sünnitajate osakaal on poole väiksem kui 1990. aastate alguses. Perinataalne suremus on sarnane maailmas edukaimaks kuulutatud Põhjamaade omaga. Muu maailma taustal pole kurtmiseks põhjust.

Ilmselt pole eriti lihtne leida lahendust, kuidas soodustada sünnitamist vanuses, mis oleks parim ja ohutum nii naisele kui ka lapsele ja vähendaks kalli meditsiini rakendamise vajadust miinimumini. Kindlasti tuleks vältida represseerivaid ja sildistavaid meetmeid näiteks lastetusmaksu või kõigi rasedate naiste sundkorras sünnitama mõjutamise näol. Naise otsust oma raseduse kohta tuleb respekteerida igas vanuses – et nii 15-aastase kui ka 45-aastase sünnitaja stigmatiseerimise tõt-tu ei lisanduks võimalikele bioloogilistele riskidele sotsiaalseid riske. Kohalikud seadused, mis reguleerivad uute tehnoloogiate rakendamist ja arendamist, ei peaks minema vastuollu eriala-ühendustes juba läbi arutatud ja kokku lepitud eetiliste põhimõtetega.

Autor on ülemaailmse günekoloogide ja sünnitusabiarstide föderatsiooni FIGO juurde kuuluva naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste komitee liige.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare