KAI HALDRE: Seks - inimese või riigi vastutus
Seksuaaltervisest rääkides pole ju tihti tegemist ainult haiguse, selle diagnoosimise ja raviga, vaid inimeste vabade valikutega, mis võivad mõju avaldada nende endi, partneri(te) ja sündimata laste tervisele ja kogu ühiskonnale.
Seksuaaltervis on hea seal, kus riik toetab. Makrotasandil ehk ühiskonna tasemel sõltub rahva seksuaaltervis suuresti sellest, milline on üldine ideoloogia inimeste seksuaalsuse suhtes (k.a. seadusandlus), kui kättesaadav ja adekvaatne on vastav selgitustöö, kooliharidus ja seksuaaltervisealased teenused. Eesti otsustajate ridades valitseb siin teatav ambivalents – kas seksuaalsusesse puutuvat peaks riik üldse toetama või on see üksikisiku asi ja vastus, isegi luksus. Meenub lähiminevik, mil saabus esmakordselt efektiivne ravim erektsioonihäirete raviks ja ametnik teatas üldsusele, et maksumaksja ei pea küll erektsioonihäiretega meeste seksilusti kinni maksma (unustades(?), et soodusretsepti saab kirjutada vaid maksumaksjale).
Eestis on toimunud õnneks mitu positiivset nihet – hormonaalsed rasestumisvastased pillid on muudetud oluliselt kättesaadavamaks, haigekassa rahastab noorte nõustamiskeskustes tehtavat ennetavat tegevust. Arenenud maade kogemus näitab, et kus riiklikult toetatakse rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, vastavaid teenuseid ja seksuaalharidusel koolis on juba aastakümnetepikkune traditsioon, on seksuaaltervise näitajad head (Põhjamaad). Vastandina, palju probleeme on seal, kus seksuaalsusesse puutuvat peetakse vaid üksikisiku probleemiks (USA). Veelgi traagilisemad tagajärjed kujunevad olukorras, kus riik või huvigrupid püüavad üksikisiku seksuaalsust kontrollida (katoliiklikud maad, hiljutised ahistamisskandaalid USA-s).
Pilliskandaalid on viinud abortide kasvule. Ka pilliskandaale on Lääne Euroopa ajakirjandus oma eelmistel kümnenditel korduvalt algatanud. Millised olid tagajärjed? Viimase tulemusel Suurbritannias 1995. aastal suurenes paari kuu möödudes oluliselt abortide arv. On üldteada seisukoht, et abort on igas mõttes (tervisele, majanduslikult jne.) kahjulikum, kui mistahes rasestumisvastane vahend. Pärast pillihirmu tekitamist Eesti meedias kohtan järjest enam hirmunud patsiente ja olen kindel, et nii mõnigi lõpetas selle meetodi kasutamise ja enne soovimatut rasedust uut valida ei jõudnud.
Miks siis ikkagi naistearst, teades rasestumisvastaste vahendite, s.h. pillide ohtudest neid jätkuvalt inimestele soovitab? Meedikud tajuvad kogu ebasoovitavate tagajärgede ahelat, mis võib seotud olla rasestumisvastase vahendi mittekasutamisega. Kuna teema puudutab väga paljusid, on otstarbekam, kui kooliharidus ja meedia tagab selle, et inimesed on põhiküsimustes ette valmistatud.
Inimene peab teadma, arst aitama otsustada. On raske selgitada rasestumisvastase vahendiga, abordiga, sünnitusega seonduvaid nüansse, kui inimesel pole õrna aimugi, mis organid tal olemas on ja millist funktsiooni nad täidavad või kui kogu teave piirdub ajakirjanduses ilmunud ähvardavate pealkirjadega. Koolihariduse tulemusena peaksime saavutama suhtumise – kui ma seksin ja lapse sünnitamine pole plaanis, kasutan vahendeid soovimatu raseduse vältimiseks.
Koolis õpitu, meedia, täiskasvanute haridus peaks tagama selle, et inimene teab, mida tahta ja mida üks või teine otsus endaga kaasa toob. Meedik saab aidata valikute tegemisel ja riskide hindamisel.
