Kui räägitakse vananemisest, räägitakse ka üksijäämisest. Kas see vastab tegelikult tõele?
Vananemisega on paratamatult seotud kaotused, kõik need mõjutavad isolatsiooni jäämist. Tervisekaotus, töövõime kaotus, mis on Eestis juba keskealistel märksa suurem kui mitmel pool mujal Euroopas. Ka kaotused oma perekonnaelus – tihti on need kaasad, kes kaovad, eriti just naised jäävad üksi. Vanusegrupil 50–70 on tihtipeale veel seegi probleem, et nad peavad hakkama hooldama enda vanemaid. Enamasti nad ise, kui pole veel väga rasket haigust, ei vaja veel abi. Aga oma vanematele abi andmiseks peavad nad mõnikord nii palju töölt puuduma, et neid ei tahetagi enam tööle jätta. Või siis peavad nad minema varem pensionile, et hooldada oma vanemaid – see on tõsine probleem. Et leida uusi tutvusi, on inimene kahtlemata paindlikum noores eas. Sõprade ja partnerite otsimine on siis esiplaanil. Aastate kogunedes koguneb ka elukogemust, mis mõneti meid kammitseb, et sõbrasuhtesse või partnerlussuhtesse ei tasu tormata. Noores eas neid kogemusi ei ole ja see ongi nooruse võlu.
