Kaia Iva noortele: õppige matemaatikat, see oskus kulub alati ära
Meie klassis õppis 41 last ja olukorras, kus igal aastal oli meil uus matemaatika õpetaja polnud see aine paljudele just lemmik. Vastupidi, esimese veerandi hinne tuli mitmel kaks. Et jõuludeks paremat tulemust saada, hakkasin paarile klassikaaslasele pärast tunde matemaatikat õpetama. Lõpuks kogunes meid paras punt.
Tegin valemite ja näidisülesannete lehed, harjutusmaterjalid ja kordavaid lisaülesandeid, et varasemast jäänud aukudest üle saada. Kevadel said kõik mu nn õpilased eksami tehtud ja mina teadmise, et õpetamine on vahva ja süsteemse tööga tuleb ka hea tulemus.
Läksin Nõo keskkooli teadmisega, et olen tulevikus õpetaja. Tõsi, keskkoolis vaimustusin ka programmeerimisest, kuid mõningaste kõhkluste järel otsustasin siiski pedagoogi ameti kasuks. Koolis töötasin kümme aastat, mulle väga meeldis. Eriti inspireeriv oli hiljem juba uue töö kõrvalt mõnda aega reaalklassi õpetajat asendada.
Olen täiesti veendunud, et matemaatiku kutse on väga laiapõhjaline, kuna õpetab süsteemset mõtlemist, analüüsioskust, erinevate lahenduskäikude kaalumist ning selle abil probleemide märkamist ja ennetamist. Aga samuti seda, et vaid arusaamisest ei piisa ning vaja on ka harjutamist ja seoste loomisega teadmiste kinnistamist.
See on kõik see, mida vajame erinevas doseeringus ka oma igapäevases elus, olgu amet milline tahes. Seda ootame põhilises osas tegelikult juba põhikooli lõpetajalt, mis aga eeldab jällegi häid õpetajaid.
Sageli on lugeda töökuulutusi, kus otsitakse matemaatikaõpetajat. Kuid veelgi karmim seis on ees. Praegu on Eesti matemaatikaõpetajate keskmine vanus üle viiekümne ja kõige suurem eagrupp nende hulgas on pensioniealised õpetajad. See omakorda tähendab, et üsna pea tekib Eesti koolides arvestatav matemaatikaõpetajate põud.
Kui vaadata immatrikuleeritud üliõpilaste arvu, siis polegi pilt väga kehv. Näiteks Tartu ülikool võttis bakalaureuse tasemel matemaatika erialale viimasel kolmel aastal vastavalt 18, 16 ja 24 ja matemaatilises statistikas aastati vastavalt 21, 26 ja 26 üliõpilast. Kuid ülikoolide mure on suur väljalangevus ning magistriõppes õpetajaks õppijate ülinapp arv. Nii on Tallinnas olnud viimastel aastatel matemaatikaõpetaja kutse saajaid alla kümne, Tartu ülikoolis lõpetas eelmisel aastal vaid 4 matemaatikaõpetajat. Eesti üldhariduskoolides on üle 1200 matemaatikaõpetaja ametikoha ning kui potentsiaalsete pedagoogide juurdekasv jääb iga-aastaselt alla kahekümne, siis on selge, et tulevik pole rõõmustav.
Me teame, et paljud ametid on kadumas, juba praegu sõidavad ringi pakirobotid ja tehastes on automaatliinid. Õpetajatöö on küll muutumises, kuid põhiline – inimene sellest ei kao. Seega saab matemaatikaõpetajast üsna pea amet, mis on erilises staatuses, otsitud ja hinnatud. Lisaks sellele annab matemaatiku kutse ettevalmistuse, mis võimaldab teha väga erinevaid valikuid. Minu tööle valdkonnajuhina kindlustusfirmas ja klaaspaketitehases, linnapeana ja riigikogu liikmena, lasteaia juhina ja ministrina on samuti aluse pannud minu matemaatikaharidus. Tänapäeval, kus ameteid vahetatakse sageli ja oluline on elukestev õpe, on matemaatikaharidus eriti väärtuslik – see on tugev vundament mis tahes ametikohal.
