Kaia Iva: üht sünnitavama panevat võluvitsa pole, seega muudame perepoliitikat tervikuna

Lapsed, kelle vanemad pühendavad neile oma aega ja lähedust, kasvavad enesekindlamateks täiskasvanuteks. Perepoliitikal pole aga üht võluvitsa, vaid on palju tahke, mis kõik mõjutavad perekonna elu-olu ja seda, kui palju lapsi siia ilma sünnib. Laste heaolu ja perede kindlustunnet saame toetada eelkõige siis, kui toetame perekonda tervikuna.

President Kersti Kaljulaid ütles 2016. aastal oma esimeses iseseisvuspäeva kõnes, et „noored õpivad, töötavad, reisivad ja saavad lapsi selles rütmis, mis just neile sobib /.../ Peame muutma sotsiaalse toe pakkumise noortele paindlikuks ja arvestama noorte teistsuguse eluga." Kuigi Eesti vanemahüvitise ja -puhkuste süsteemi on peetud üheks kõige heldemaks kogu maailmas, on sellele ette heidetud vähest paindlikkust. See mure on nüüd lahenemas: just noorte endi valitud rütmist töö ja pereelu sidumisel lähtuvad vanemapuhkustesse-hüvitistesse rohkem paindlikkust loovad muudatused.

Mis siis ikkagi muutub?

Senise rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsehooldus- ja isapuhkuse ning erinevate hüvitiste asemel on edaspidi üks vanemapuhkus ja -hüvitis. Sellest kuu enne ja kuu pärast lapse sündi on mõeldud emale, üks kuu pere valitud ajal on pühendatud isale (kes võib olla kodune ka ühel ajal emaga) ning ülejäänud aeg vanematele jagamiseks. 30-päevast isapuhkust saavad isad kasutama hakata nende lastega, kes sünnivad alates 1. juulist 2020, ent juba praegu ja ka edaspidi on isadel võimalik kasutada jagatavat osa vanemapuhkusest.