KAIDO JAANSON: Torm veeklaasis
Ma ei taha sõna võtta Jaak Valge ja Magnus Ilmjärve diskussioonis, millesse on ajakirjanduse kaudu juba kaasatud teisigi ajaloolasi. Esiteks ma ei tea, ei jõua ega suudagi endale selgeks teha kõiki detaile. Teiseks tean ja ositi ka arvan teadvat tausta niivõrd detailselt, et neist kirjutamine täidaks köiteid, viiks peateemast kõrvale ja kaugemale ning oleks mõnest aspektist võetuna delikaatsetesse isikuandmetesse sekkumine, kui kasutada tänapäeval populaarseks saanud väljendit.
Skandinaavlased Eestist...
Nüüd varsti ligi sajand tagasi. Minu kandidaadidissertatsiooni teemaks olid Eesti ja Skandinaavia maade (Taani, Rootsi, Norra) suhted sõdadevahelisel perioodil, seega eelmise sajandi 1920.–1930. aastail. Piirdusin aastatega 1917–1925, materjalist piisas nõutud mahuga oopuse kokkusaamiseks.
Tegemaks seda, tutvusin (lugesin läbi) 1920. aastate Eesti päevalehed aastakäikude kaupa. Lehti oli ümmarguselt viis. Sama tegin ka skandinaaviakeelsete ajalehtedega (osalt niisama täielikult, osalt väljalõigete näol).
Mis mind üllatas, oli viimastes hulgaliselt ilmunud artiklid, kus Eesti ja teised Balti riigid olid juba ette maha maetud ehk neis kõlas sügav veendumus, et kui Esimese maailmasõja kaotajad ning selles kokkuvarisenud riigid – Venemaa ja Saksamaa – taas kord jalule saavad (ajaloos ei ole midagi igavest, ehkki nüüdisajal võivad nende päevad sellistena tunduda), siis kõigepealt “teevad” nad Balti riikidele “ära”. Seda esiteks.
Teiseks üllatas mind see (ja mul ei ole meeles), et ma oleksin kohanud taoliste artiklite tõlkeid või refereeringuid Eesti tolleaegses pressis. Midagi sellist silma ei hakanud, mis oleks ennustanud MRP-d. Vaikiv ajastu ei saanud selle põhjuseks olla, seda lihtsalt veel polnud, see oli veel sündimata. Ilmselt oli tegu tollaste ajakirjanike tahtmatusega rikkuda enda ja kaasmaalaste tuju.
... ja nende poliitika
Vastav oli ka poliitika, mis Stockholmis, Kopenhaagenis ja Kristianiast Osloks saanud pealinnades sündis: Balti riikidest hoiti eemale kui paariatest. Rootsi välisminister Rickard Sandler kaotas portfelli üksnes seepärast, et tahtis Soomet rohkem abistada, kui Rootsi seda tegelikult tegi. Mis siis veel neist kolmest äbarikust! Ma tean, et mulle on ette heidetud “Draakoni hammaste” kirjutamist. Kuid nood üksused olid üksnes õnnetu aseaine sellele, mida eestlased tol ajaloolisel hetkel Skandinaavialt südamest soovisid – reaalseid väeüksusi. Õnneks oli hetk nendetagi Eesti poolel. 1940. aastal enam ei olnud.
Lääne suurte demokraatiate suhtumine ei erinenud suurt skandinaavlaste omast. Kui Moskva esitas oma ultimatiivsed nõudmised Helsingile, võtsid London, Pariis ja Washington vaevaks Soome eest vähemalt kosta, kui Moskva tegi sama Tallinna, Riia ja Kaunase suhtes, olid seal suud vett täis.
Taolised olid olud, millega Balti riikide isehakanud valitsejad (aga seda nad kõik ju olid!) pidid arvestama. Alistumine oli paratamatus, ent seda oleks võinud väärikamalt teha, kui alla kirjutada kõikidele paberitele, mis Andrei Aleksandrovitsˇ Zˇdanov näiteks Tallinnas lauale pani. Kuidas, seda on Eesti juristid juba kirjutanud ja “oleks” polevat ajaloolaste valdkond.
Seetõttu on kogu toimuv diskussioon nagu torm veeklaasis – kui jätta kõrvale moraal. Moraal on aga selline: kui sul on majanduslikud ja rahanduslikud huvid, ära tiku poliitikasse. Selle kohta on Jaak Valge ise kirjutanud suurepärase töö. Või nagu ütles üks Prantsuse poliitkuid – usalda enim aateid (kui sul neid muidugi on, lisaksin), need veavad kõige vähem alt.
Lõplikku tõde toimunu kohta ei kirjuta ei eesti ajaloolaste praegune ega ka Nõukogude-aegne põlvkond, nagu mina ja meie järglased siirde ehk elbumise (Aaviku sõna “taasalustuma”, asjatult unustatud sõna – K.J) perioodist, samuti mitte ka pagulased – kõigil meil on omad kompleksid. Nagu Vello Salo kunagi pagulastest kenasti ja õigesti ütles: mina olin ilma jäetud põhilisest inimõigusest, õigusest kodumaale. Lõpliku tõe toimunu kohta (kas ajaloos on üldse lõplikku tõde?) kirjutavad järgmised põlvkonnad.
Mul on olnud õnn ja õnnetus olla nii ajaloolane kui ka politoloog. (Loen ennast siiski ajaloolaste sekka – mis nemad teevad, nende asi – ja enda kui politoloogi kohta ütlen irooniliselt, et mind sõimatakse politoloogiks.)
Saanud olude sunnil politoloogiks, oli üks esimesi probleeme, mis mul selles ametis tekkis ja üllatas, kuidas hakkavad Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevust ja käitumist hindama need, keda me õpetame; seda selle alusel, mida me neile, oma tudengeile, demokraatiast õpetame. Seda isegi siis, kui me neid tegelasi sõnagagi maha ei tee, vaid näiteks vaikselt mööda läheme.
