Kaido Kama: Eesti riik – kellele ja milleks?

 (450)
                 
Kaido Kama: Eesti riik – kellele ja milleks?
Kaido Kama
Kui sissetulek on ainus väärtus, millest inimesed lähtuvad, siis ei piisa väljarände peatamiseks isegi kuulumisest viie rikkama hulka

Kahe viimase rahvaloenduse vahel on Eesti rahvaarv vähenenud 75 597 inimese võrra ehk rohkem kui 5%. Sellest läheb enam-vähem 3/5 negatiivse loomuliku iibe arvele (sündide ja surmade suhe) ning 2/5 negatiivse rändesaldo arvele (sisse- ja väljarände suhe). Peale absoluutarvude vähenemise toimub ka rahvastiku vananemine: ühelt poolt sünnib vähe lapsi ja teiselt poolt lahkuvad Eestist ennekõike noored, täies tööjõus ja lastesaamise eas inimesed. Kui võrrelda kahe viimase rahvaloenduse järgset rahvastiku vanuselist jaotust, siis oleks loogiline eeldada, et praegu on Eestis 20–29-aastaseid noori umbes sama palju, kui 2000. aastal oli 10–19-aastaseid. Aga ei ole, on paarikümne tuhande võrra vähem.

Selles loos arutlen eelkõige Eestist lahkumise üle. Iibeprobleemide kohta ainult niipalju, et isegi kui me suudame emapalkade ja muude trikkidega sündimust suurendada, siis pole sellest suuremat kasu, kui Eestist lahkumine jätkub senise hooga. See on nagu sõelaga vee kandmine. Võib minna isegi kaugemale ja väita, et vanemahüvitised ja lastetoetused on raisatud raha, kui me hiljem neid noori Eestis hoida ei suuda. Miks peaks Eesti maksumaksja kinni maksma rikastele naaberriikidele odava tööjõu tootmise?

Senises avalikus arutelus on keskendutud peamiselt kahele teemale. Esiteks: väljaränne on loomulik, kuna Eesti on vaene riik ja inimesed lähevad paratamatult paremat elu otsima. Kogu probleem taandatakse keskmise sissetuleku mõõdupuule ja ainsat väljarände pidurdamise vahendit nähakse Eesti elatustaseme tõusus (NB! viie rikkama riigi hulka). Teiseks: kas ja kuivõrd me peaksime lubama või soodustama suuremat sisserännet, selleks et tasakaalustada väljarännet ja leevendada tööjõupuudust.

Keskmise sissetuleku mõõdupuuga on selline lugu, et kui see on ainus väärtus, millest inimesed oma eluvalikutes lähtuvad, siis ei piisa Eesti kuulumisest viie rikkama riigi hulka. Siis peaks Eesti olema maailma kõige rikkam riik. Igal muul juhul leidub ju ikka kusagil maailmas paik, kus lobi on rasvasem, ning Eestist lahkumine on seega objektiivne ja paratamatu protsess. Kipume unustama, et elame mõõtmatult paremini kui kogu maailma rahvastiku valdav enamik, elame sõna otseses mõttes heaoluühiskonnas. Võrdleme ennast Põhjamaadega (mis ongi kogu maailma kõige kõrgema elatustasemega riigid) ega taha ennast võrrelda Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerikaga. Ei taha ennast võrrelda isegi Venemaaga, mis on ometi siinsamas kõrval ja käega katsuda.

Võõrtööjõu sissetoomisega on jälle selline lugu, et raske on maailmast leida näiteid, kus sellega poleks kaasnenud väga tõsiseid sotsiaalseid ja kultuurilisi probleeme. Ettevõtjad võivad ju rääkida, et tahavad sisse tuua kõrgelt kvalifitseeritud ja suurt lisandväärtust tootvaid tublisid inimesi. (Muuseas, mis ikkagi takistab neid sisse toomast praeguste sisserändekvootide raames? Kas soovijaid on tõepoolest rohkem?) Teiste riikide kogemus näitab paraku, et sisse tuleb ennekõike võõrasse kultuuriruumi kuuluv lumpen ja organiseeritud kuritegevus. Tegelikult on maailmas ainult üks riik, kes on suutnud tõepoolest ajusid kokku osta. See riik on USA, kelle kokkuostuvõimega ei saa me ennast kuidagi võrrelda.

Probleem pole vaesuses

Tahan eelneva jutuga välja jõuda sinnamaani, et probleem pole Eesti madalas elatustasemes, vaid ühiskonna väärtushinnangutes kõige laiemas tähenduses. Tuletame korraks meelde 20 aasta tagust aega. Siis polnud omariikluse saavutamise eesmärgiks Eesti koht mingites rikkuse edetabelites. Siis seati aeg-ajalt isegi kahtluse alla, kas Eesti on üldse võimeline ja suuteline olema N Liidu majandusest lahutatuna majanduslikult iseseisev. Omariikluse taastamise eesmärk oli eelkõige eestluse püsimiseks ja eesti rahva säilimiseks tingimuste loomine – Nõukogude võimu poolt suunatud venekeelsete inimeste sisseränne ja venestuspoliitika oli muutnud selle küsitavaks. Eesti rahva säilimise nimel oldi valmis püksirihma pingutama ja kartulikoori sööma.

On loomulik, et pärast sovetiaja lõppu hakati ennast majanduslikult teostama, enne selleks lihtsalt võimalusi polnud. Aga loomulik pole, et majandusliku ja materiaalse eneseteostamise käigus unustati elu põhiväärtused. Ehk teisisõnu: see, kellele ja milleks me seda riiki üldse tegime. Kui kõigi ühiskondlike väärtuste mõõdupuuks on ainult sisemajanduse kogutoodang ja keskmine elatustase, siis ei maksa imestada, kui noored lähevad sinna, kus need arvud on suuremad ja uhkemad. Kui oleme noori kasvatanud põhimõtte järgi, et elu peamine eesmärk on võimalikult suur materiaalne heaolu, siis ei maksa imestada, et noored nüüd selle põhimõtte järgi ka elus käituvad. Ja ei maksa pärast hädaldada, et tööealist elanikkonda jääb Eestis väheks ja sellevõrra ka meie pensionid väikeseks.

Millegipärast suutsime me ikkagi nõukogudeaegsele venestussurvele sisemiselt vastu seista, kuid praegu oleme täiesti avatud ja kaitsetud kõige laiemas mõttes läänestumise ees. Kui veel 150 aastat tagasi naerdi kadakasakste üle ja 50 aastat tagasi pajuvenelaste üle, siis praegu on juba peaaegu auasi, kui vanavanemad peavad lapselastega suhtlemiseks inglise keele ära õppima.

Oleme unustanud oma unikaalsuse. Kuhu on jäänud uhkus selle üle, et suutsime sadade ja sadade võõrvõimu aastate jooksul säilitada oma keele? Et suutsime pärast neid sadu ja sadu võõrvõimu aastaid luua oma riigi ja selle hiljem taastada. Et oleme miljonilise rahvana suutnud luua täiesti omakeelse riikluse ja ühiskonna – asi, millest paljud maailma mitmekümnemiljonilised rahvad võivad ainult unistada.

Selle uhkuse tundmise asemel hävitame praegu vanaisade loodud eestikeelset kõrgharidust ja oleme rõõmsad, et muutume niimoodi „rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks”. Reklaamime oma kutsekoole stiilis: meie kooli lõpetajatest saavad hiljem nii ja nii paljud väljamaale tööle. Tõsised ja lugupeetud inimesed räägivad täiesti tõsimeeli, et mõistlik oleks siiski sisse tuua venelastest tööjõudu, sest nad on meile kultuuriliselt lähedasemad kui neegrid või hiinlased.

Veel kord: kellele ja milleks meie vanaisad ja meie ise seda riiki ikkagi tegime? Eesti riigi olemasolu ainus õigustus ja põhjendus saab olla eesti rahva püsimine ja eestluse säilitamine. Mistahes muul juhul pole sel riigil mingit mõtet. Miljoni inimese tarvis lihtsalt maksukogumise ja pensionimaksmise aparaadi ülalpidamine ei tasu ennast ära. Samuti ei tasu end ära miljoni inimese pärast omaette sõjaväe ja välissaatkondade võrgu ülalpidamine. Puht majanduslike, praktiliste ja pragmaatiliste mõõdupuude järgi on see täiesti ebaefektiivne ja mõttetult kallis tegevus.

Kaido Kama, võrokene

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid