Kaire Uusen: kust on pärit arvamus, et lastetud on „rikkad ja ilusad”?

Lastetusmaks on vale tee. Lastetud inimesed vajavad ise tuge, selmet peaksid sundkorras rohkem maksma.

Lastetud ei ole Eestis enamjaolt rikkad, ilusad ja õnnelikud, vaid pigem madalapalgalised, kehvade sotsiaalsete oskustega, suhteturult välja praagitud, vahel ka nohikud, keda takistab elamast ja lapsi saamast ettevaatlikkus või kehv läbilöögivõime konkurentsitihedas maailmas.

Enne artikli jätkamist ja nii karmi hinnangu andmist tuleks selgitada, keda saab nimetada tänapäeva maailmas lastetuks. Kui nõukogude ajal oli 22 viimane taks ja sõjaväkke läinud poisid pidasid pulmaplaane, siis tänapäeval ei saa isegi 40-aastast nimetada lõplikult lastetuks. Muidugi võib see teisi ühiskonnaliikmeid häirida, et ta laste saamisega venitab, kuna Eesti rahvaarvu kasv pole kõige uhkem.

Inimese käitumise, suhte- ja karjäärivalikute põhjal võib siiski aimata, kas temas on sobivat ema-isa või abielumaterjali. See, kes on tänapäeval üksik ja lastetu kuni 35. eluaastani, aga rabab tööd teha ja pole vastassoo vastu ükskõikne, ei jää ilmselt lastetuks. Ta ei ole üksik soovist elu nautida, vaid tahab ilmselt, hambad ristis, luua oma tulevikuperele natuke parema elujärje.

Maanoorte rasked valikud

Lapsesaamise edasilükkamine näitab hoopis seda, et Eesti elu on paljude noorte jaoks väga raske. Noori tuleb kiita, et nad ei soovi oma lastele samasugust elu.

Statistika, miks noored ei tule Eesti ühiskonnas toime, nimetab kaheks suuremaks riskiteguriks päritolu maapiirkonnast ja poolikut haridust. See tähendab, et maapiirkondades on Eestis palju (varjatud) vaesust, vanematel pole varandust, mis aitaks noortel ellu astuda. 500–600-eurose palgaga töökohad, mida on võimalik maal leida, katavad heal juhul ära vaid kohustuslikud kulutused.