Enne naiste ja meeste süüdistamist tuleks aga küsida, mis ajendab ettevõtjat mõnele rohkem maksma. Palga määramine ja õiglane kohtlemine oleneb ju ettevõtjast, mitte palga nõudjast. Kui tehakse sama tööd, siis mis huvi on ettevõtjal ühele osale töötajaile rohkem maksta? Ja miks ikkagi on Eesti sooline palgalõhe Euroopa suurim (värske eurostatistika järgi 26,9%)?

Alles sellele küsimusele vastust teades oleks võimalik palgalõhega efektiivsemalt võidelda. Kuni me ei tea ettevõtjate käitumise põhjust, ei ole ka võitlusel tulemusi. Seda näitab Eesti viimase 25 aasta kogemus.

Paljud meist on kogenud, et palgalõhe eksisteerib ja isegi seal, kus seda ei arvata olevat. Aastaid tagasi sain üllatuse osaliseks, kui selgus, et meeskolleeg, kellega tegime sama tööd, teenis märgatavalt rohkem kui meie, naised. Ometi oli mehel kool lõpetamata ja töötulemusedki polnud kiita. Olin kindel, et meie palk on võrdne või mehel isegi madalam. Ebaõiglus tuli avalikuks alles hiljem, kui juht oli vahetunud ja mees töölt lahkumas. Aru pärida polnud enam kelleltki. See lugu kinnitas, et isegi kui mees pole eriti hea töötaja, võidakse talle mingil põhjusel rohkem maksta.

Seda, miks naised ja mehed ebavõrdse kohtlemisega lepivad, teame me kõik. Siin saavad kokku ajaloolised, sotsiaal-majanduslikud, aga ka sugude rolli või konkreetse isiku omadustega seotud põhjused. Kui mehe kõrgem palk suurendab tema väärtust naise, naiskolleegi ja avalikkuse silmis, siis teeb mees loomulikult kõik selleks, et paremat palka saada. Mees on siiski perepea, arvavad teised. Teisalt ei ole meestel enam pere toitmises suurt rolli, seega võib naise töötasust suurem palk olla mehe jaoks kui võidetud jahisaak või kinnitus, et ta ikka on mees. Naine lepib väiksema palgaga eri põhjustel, sh madal enesehinnang, ükskõiksus töö vastu, aga ka lihtsalt olukorraga leppimine (hea, et saab niigi palju, sest naabrinaine ei teeni sedagi) või asjaolu, et uut ja paremat töökohta pole silmapiiril.