Sellised avaldused ei üllata, sest meie väärtushinnangud ja erinevatesse olukordadesse suhtumine on aastakümnetega muutunud. Uue pilguga vaadatakse peaaegu kõike: loodusnähtusi, poliitilisi sündmusi, riike ja rahvaid, inimesi ja inimsuhteid, enamusi ja vähemusi, mehi ja naisi, minevikku ja tulevikku. Kui lasta uutel mõtteviisidel end kaasa haarata, siis näeb tonti või „ebasobivaid” asju pea igas vanas filmis või kirjandusteoses. #MeToo „prillidega” vaadates ei saa rahulikult isegi Tammsaaret ja Lutsu lugeda.

Teisalt võib nentida, et kui naist ei vaadata enam kui iluasja ning mees ei tähenda tingimata võimu ja raha, kui kärgpere või üksik inimene pole enam negatiivne nähtus, siis võib-olla tulebki üht-teist ümber hinnata. Kui olla isiklikult puutunud kokku sõjas või armusuhtes kannatajatega, siis on ju täiesti inimlik tahta vanu asju neile mitte meelde tuletada või õigetele väärtustele sobivaks kohandada. Samuti tuleb nõustuda, et paljud asjad, mis olid mõnikümmend aastat tagasi harjumatud, enam seda pole. Vanasõna ütleb, et kui ära harjud, on põrgus kah hea. Iseasi, kas see on üldse põrgu, sest ühiskonnad on alati muutunud.