Link kopeeritud!

Kaitseministeerium: sisuka riigikaitsedebati eelduseks on ohutaju kõrval ka tõetruudus

 (45)

Kaitseministeerium: sisuka riigikaitsedebati eelduseks on ohutaju kõrval ka tõetruudus
Tankitõrje raketisüsteemi Javelin soetamiseks sõlmis Eesti USA-ga lepingu 2014. aastal. See oli üks oluline samm kaitseväe kaitsevõime arendamiseks.Tanel Meos

Eilses Päevalehes kutsub Riigikogu liige, endine Kaitseväe juhataja Ants Laaneots, riigikontrolli kaitsevaldkonda auditeerima.

Riigikontroll auditeerib kaitsevaldkonda igapäevaselt, sh ei auditeerita mitte ainult kaitse-eelarve raamatupidamislikku külge, vaid on kahel korral viimase kuue aasta jooksul põhjalikult hinnanud sõjaaja üksuste tegelikku olukorda nii varustatuse kui mehitatuse osas.

Viimase säärase auditi aruanne avalikustati möödunud aastal. Auditi aruandes tõdetakse, et „Riigikaitsele kulutatavast rahast on kasu üksnes siis, kui arengukavas eesmärgiks seatud kaitsevõime saavutamiseks on välja õpetatud isikkoosseis, varustatud üksused tarvilikuga ja Kaitseväel on kokkuvõttes võimekus formeerida ohuolukorras kiiresti sõjaajaüksused. Et saavutada piiratud raha tingimustes maksimaalne kaitsevõime, on oluline viia riigikaitse arengukava ellu läbimõeldult ja koordineeritult."

Samuti tõdeb Riigikontroll, et kaitseplaneerimine lähtub ohuhinnangutest. „Võrreldes 2012. aastal Riigikontrolli auditi ajal kehtinud sõjalise kaitse arengukavaga 2009-2018 on riigikaitse arengukava 2013-2022 oluliselt realistlikum ning selle elluviimine ka tulemuslikum," tõdeb Riigikontroll.

Enamgi veel, Riigikontroll toob esile, et „Riigikaitse arengukava 2013-2022 on olnud riigi tasandil üks paremaid näiteid sellest, kus pikaajalised eesmärgid ja võimalused on omavahel kooskõlas ning arengukava on olnud võimalik järk-järgult ellu viia." Viimase aja meediakajastusest näib, nagu käiks Eesti riigikaitse üle tuline ja sisukas debatt kahe erineva koolkonna vahel. Sisuka debati eeltingimuseks on, et osapooled vähemalt mõningaid kriitilisi aluseeldusi omavahel jagaks.

Samal teemal:

Põhilised aluseeldused

Üks neist eeldustest on see, et uued võimed ja suurem kaitsevägi ei tule päris tasuta. Avalikkusele on vägisi müüdud narratiivi, nagu oleks viis aastat tagasi Eesti tegelikku kaitsevõimet märkimisväärselt kärbitud. 2012. aastal oli valik - kas jätkame õõnsa pabertiigriga või teeme midagi päriselt ära. Valiti reaalne kaitsevõime.

See eeldas ka realismi selle osas, palju me suudame. Eesti Kaitsevägi pole kunagi olnud tegelikkuses nii suur kui ta on täna. Siin pole kunagi teeninud nii palju tegevväelasi ega olnud sõjaaja ametikohtadele määratud nii palju reservväelasi kui täna. Meie Kaitseväe mehitatus, varustatus, läbiharjutatus ja seega tegelik võitlusvõime viimastel aastatel võrreldes 10 aasta taguse ajaga märkimisväärselt kasvanud. Me ei tohi kunagi jätta avalikkusele valemuljet, et oleme tegelikkusest suuremad ega raporteerida üksustest, mille osas teame, et nende võitlusvõimelisuse tagamiseks ega ülalpidamiseks ei jagu meil piiratud ressursi tingimuses jaksu.

Tänane tegelikkus on see, et riigikaitseks eraldatakse kaks protsenti SKP-st, millele lisandub mõningane rahastus liitlaste võõrustamiseks ja laskemoonavarude täiendamiseks. Sellest hoolimata on uue riigikaitse arengukavaga kasvatatud Kaitseväe kiirreageerimisstruktuuri pea 25 000-ni. Arengukava koostamisel otsiti kõikvõimalikke kokkuhoiukohti ja kärbiti sõjalisse kaitsesse otseselt mitte panustavaid tegevusi, et Kaitseväe suurus meie seniseid ressursilisi piiranguid (kaks protsenti SKP-st) arvestades kasvaks.

Arengukava koostamise käigus kaaluti läbi ka keskmaa õhutõrje ja tankide soetamise võimalused. Jah, mõlema järgi on karjuv vajadus, aga nii tankipataljoni kui tõsiseltvõetava keskmaa õhutõrje puhul tuleks kaitsekulusid suurendada ja püsivalt, sest relvastuse soetamisest kallimgi on sellele püsivalt piisava moonvaru tagamine. Üks tankitõrjesüsteemi Javelini rakett maksab viiendiku Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse aastasest eelarvest ja neid rakette on vaja sadu, et vähegi usutav lahinguvaru tagada.

Kandideerivad ühele rahale

Kaitseplaneerimine on alati balansseerimine väekontingendi sihtsuuruse ja olemasolevate üksuste lahinguvalmiduse vahel. Need kaks kulukat muutujat kandideerivad ühele rahale. Sõjalise kaitse vallas võib tekkida kiusatus lubada kohe ja kõike, sest tegemist pole tavapäraselt osutatava avaliku teenusega.

Lihtne on tulla välja ettepanekuga ehitada sama raha eest kaks korda odavam ja samas suurem armee ning sinna kõrvale hankida ka uusi kalleid võimeid (keskmaa õhutõrje, tankipataljon), seejuures rõhutatult eitades kaitsekulude tõstmise - mis oleks säärase kasvu eeltingimus - vajadust. Kaitseministeerium, Kaitsevägi ja Kaitseliit on teinud kõik endast oleneva, et avalikkusele võimalikult läbipaistvalt selgitada meie kaitsevõime arendamisel tehtud valikute tagamaid. Teeme seda usinalt ka edaspidi.

Sõjalise kaitse teenuse toimet saab avalikkus mõõta ainult kahel, üksteist välistaval moel: üks neist on heidutuse toimel jätkuv rahu; teine aga edukalt kulgenud sõda. Riigikaitsele omase salastatuse tõttu jääb suur osa sõjalise kaitse tegeliku olukorra detailidest varjatuks nii võimaliku vastase kui tavakodanike eest. Paljud sisulised, mh riigikaitse parlamentaarse kontrolli käigus peetavad vaidlused jäävad suletud uste taha. Sestap on riigikaitses oluline kapital usaldus, millest sõltub otseselt kaitsetahe.

Usaldust mõjutab ka see, kuidas arvamusliidrid oma usalduskrediiti kasutavad. Riigikontrolli auditite ja parlamentaarse järelevalve kõrval on võimaluste piires avatud, ühiskondlik debatt riigikaitse arendamiseks hädavajalik. Kaitsekulude suurendamine ja seeläbi Eesti kaitsevõime kasvatamine on kindlasti üks debati kohti.

Ebarealistlike ootuste esitamine ja minevikus tehtud valikute ründav õigustamine debatti ei soosi, küll aga kahaneb kaitsetahe, mh ka võitlejate motivatsioon ohuolukorra tekkides välja astuda.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare