Erinevalt tubakast-alkoholist on suhkrud meie elutegevuseks vajalikud. Suhkrud kuuluvad süsivesikute alla ja on paljude taimede loomulik koostisosa. Seetõttu tarbime suhkruid iga päev isegi siis, kui neid oma toidule teadlikult ei lisa. Suhkrusõltuvust võiks pigem võrrelda energia- või hapnikusõltuvusega.

Enamiku süsivesikuid saab inimene tärklisest, mis organismis lõhustatakse glükoosi molekulideks. Kui toidust saadakse glükoosi, siis ei ole seda vaja lõhustada ja see läheb peensoolest imendununa otse käiku. Omastamise kiiruse tõttu on glükoos (aga ka sahharoos) väga mugav energiaallikas.

Miks me hapnikuga ei liialda, aga suhkrutega küll? Suhkrueelistus on kujunenud välja meie ammustel eellastel. Nii inim-, roti- kui ka ahvibeebid tarbivad suhkrulahust hea meelega, sest suhkur on kiire energiaallikas. Evolutsiooni jooksul on meil kujunenud eelistus leida võimalikult energiatihedat toitu ja magus maitse on üks indikaator. Teine indikaator on rasva maitse ja parim energiaindikaator on rasv ja magus koos (nt jäätis). Enne põlluharimist ei olnud võimalik suhkrutega pikalt liialdada – suhkrurikast toitu saadi kätte aeg-ajalt. Seega arenesid meie eellased keskkonnast ülientusiastlikult suhkrut otsima. Nüüd, kui suhkrut on igal pool saada, teeb see meile karuteene.

Lastele meeldib magus maitse rohkemgi kui täiskasvanutele. Kui täiskasvanu jaoks kõige sobivama magususe kontsentratsiooniga jook on koolajoogid, siis lapsed eelistavad kaks korda magusamat jooki. Üks põhjus on see, et emapiim on magus. Peale selle on suhkrul beebidele ka valu vaigistav toime.

Suhkrutega liialdamine ei tähenda kliinilist sõltuvust. Ei ole teada, et suhkur või mõni teine tavatoidus olev aine sõltuvust tekitaks. Alkoholis, kokaiinis ja suitsus on konkreetsed kemikaalid, millel on sõltuvust tekitav mõju. Suhkruid (peale teiste elutähtsate toitainete) aga vajab inimese organism toimimiseks.