Internetireklaami erinevus näiteks telereklaamist seisneb selle dünaamilisuses. Kui teleka ees inimene istub ja näeb järjest seda, mis sealt tuleb, siis internetis inimene liigub ringi. Internetireklaamid on üha enam isikupärastatud, st nad lähtuvad sellest, millised lehti inimesed on külastanud ja mille vastu huvi tundnud. Seega peaks ka internetireklaami regulatsioonid olema dünaamilised ja jälgima seda loogikat.

Minister Ossinovski on viidanud, et sarnased keelud kehtivad Soomes, aga asja lähemalt uurides selgub, et Soomes saab ikkagi alkoholi internetis reklaamida, keelatud on tarbijate poolsed hindamis- ehk tagasisidemehhanismid. Samuti on Soomes ka televisioonis ja raadios reklaam lubatud, aga alles alates 22.00-st, mis viitab sellele, et soov on piirata just alaealiste alkoholireklaamiga kokkupuutumist.

Ossinovski ütles, et soomlased on lahendusena Google’i ja Facebookiga kokku leppinud, et soomekeelne alkoholireklaam Google’is ja Facebookis ei levi. Siit tekib küsimus, et kas oli kokkulepe või seadus? Ja kui oli kokkulepe, siis kui läbipaistvalt selliseid kokkuleppeid tehti? Vaadates Soome seadusandlust selgub siiski, et alkoholireklaam sotsiaalmeedias keelatud ei ole, järelikult jõudsid järeldusele, et see polegi võimalik. Lisaks, kui vaadata, kuidas soomlased oma alkoholireklaamiseaduse karmistamist põhjendavad, siis väga palju viidatakse uuringutele, mis ütlevad, et „alkoholireklaam VÕIB mõjutada noori varakult alkoholi ostma“ või „reklaamil TUNDUB OLEVAT mõju alaealistele“. Suurem mõju on ikka sellel, kuidas alaealine esiteks internetti kasutab ja milline on tema eelnev kogemus alkoholiga.

Sotsiaalmeedias reklaami piiramise mõte on eelkõige vähendada reklaamide hulka, mida alaealised näevad. Internetis on aga võimalik peale panna ka nö vanemlikud kontrollid, mis võimaldavad piirata seda, mida inimene internetis näeb või siis ei näe. Nagu ka nimi ütleb on see eelkõige ettenähtud selleks, et vanemad saaksid kontrollida seda, mida nende lapsed internetis surfates näevad. Seda saab kohaldada ka reklaamidele. Uuemate rakendustega saab jälgida isegi seda, millist sisu lapse sõbrad näiteks Facebookis või Twitteris jagavad ning vajadusel teatud sisu ära keelata Kui meie mure on just alaealiste tervis, siis oleks üldise kontrolli ja ülereguleerimise asemel ehk mõistlik just vanemate valikuid propageerida?

Igasuguste piirangute aluseks peaks olema uuringud, mis näitavad, kui palju alkoholireklaami internetis on, kuidas see inimesi mõjutab ja kui suur oleks mõju selle reklaami kadumisel sealt. Ning mitte vähemtähtis ei ole ka tuvastada, kas selline piirang reaalsuses on teostatav. Lisaks on eksperdid üle maailma tõstatanud küsimusi, misasi üldse on alkoholireklaam sotsiaalmeedias? Tavalise sisu ja reklaami vahel on uutes platvormides väga õhuke joon. Kui televiisoris me saame aru, mis on saade ja mis on reklaam, siis sotsiaalmeedia puhul see ei ole alati nii.

Internetireklaami piiramise puhul tekib veel küsimus online-ostudest. Kui ma lähen Selveri internetipoodi ja panen endale kokku ostukorvi, kas siis sellisel juhul ei tohi mulle näidata ka alkoholi, mida see pood müüb? Järelikult mõjutab selline regulatsioon ka e-kaubandust. Kui tavalistes poodides võib müüja endiselt panna alkoholireklaami oma poe aknale, siis sarnase tegevuse keelamine internetis diskrimineerib e-kaubanduses tegutsevaid ettevõtjaid.

Samuti võiks küsida sotsiaalmeedia puhul. Inimesed jagavad tohutul hulgal sotsiaalmeedia kanalites uudiseid. Kui ma klikkan sellel uudisel ning uudiste väljaande lehel on alkoholireklaam, siis kas seda peaks ka reguleerima?

Kogu seda paketti vaadates on suur oht ülereguleerimisele, mis tegelikkuses ei pruugi toimida ega soovitud tulemusi anda.