Alles hiljuti oli meil fataalsete tulemustega muutuste-skandaal kultuurlehe Sirp ümber. Reedene Eesti Päevaleht kirjutas töötajate mässust uue juhi suhtes Tartu Kunstimuuseumis. Meenub selles kontekstis mõne aasta tagune skandaal, kus Loodusmuuseumis vahetati vana juht uue noore ja blondi vastu välja ning jällegi oli meedias organisatsioonisisest mässu haista. Miks tekitavad muutused selliseid reaktsioone?

Poola sotsioloog Piotr Sztompka on seda asja analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et igasugune muutus kutsub inimestes esile trauma. Ja see trauma tekib isegi siis, kui on tegemist ilmselgelt positiivsete muutustega. Võtame näiteks pulmad – sageli ei ole olemas närvilisemaid inimesi kui tulevased abiellu astujad. Või siis ka näiteks pensionile jäämine või elukoha vahetamine või mis iganes elujuhtum, mis meie igapäevast eksistentsi raputab ja mugavustsoonist välja puksib. Ka nendest mugavustsoonidest on sotsioloogid kirjutanud, näiteks Bourdieu.

Teoreetikud vs päriselu

Meie häda on aga selles, et me tavaliselt ei loe teoreetikuid, peame neid liiga elukaugeteks ning abstraktseteks. Seetõttu napibki teatud olukordades otsustamise ja toimetamise tarkust ja hakatakse käituma emotsionaalselt. Lastakse hirmul võtta võimust ja tekitatakse iseendale trauma, mida võib olla oleks saanud teadlikuma tegutsemisega ära hoida.
Mis siis tekitab hirmu muutuste ees? Eelkõige mure oma isikliku mugavuse ja heaolu pärast. Kindlasti ka mure laiemas plaanis – mure oma organisatsiooni saatuse, väljakujunenud väärtuste, ratsionaalse ja mõistliku igapäevase jätkusuutlikkuse pärast. Samuti teadmine, et mitte alati ei ole muutused mõttekad ega ka mitte targalt plaanitud ja ellu viidud.

Kurb tõde on see, et enamasti jõuavad avalikkuse ette ebaõnnestunud muutuste näited. Juhtumid, kus olukorrad on läinud nii traumaatiliseks, et olukorra lahendamiseks vaja radikaalsemaid meetodeid. Värske Sirbi näide on siin kindlasti esikohal troonimas rumalalt välja kukkunud muutuste pingereas. Samas aastatetagune Loodusmuuseumi muutus, tundub mulle kui kliendile täna asjakohase värskendusena. Jah, kui me teaks, kas üks või teine muutus on kindlalt õnneliku lõpuga, oleksime tõenäoliselt oluliselt rahulikumad muutuste suhtes. Kui teaksime ette, mida üks või teine muutus meile tegelikult kaasa tooks, oleks ka isiklikku hirmu ehk vähem. Aga me ei tea ja see teeb muutused alati stressiliseks ja traumad on selles protsessis tegelikult loomulikud.

Kultuuritus vohab

Siit edasi muutub võtmeks õnnestumisele see, kuidas muutusi läbi viiakse ja kuidas kasutatakse kõiki ressursse muutuste targaks ja mõistlikuks juhtimiseks. Sealhulgas ka see, kuidas muutusi kommunikeeritakse, selgitatakse ja põhjendatakse ning kuidas kõike planeeritakse, kui avatud ja ausad oma eemärkides ollakse ja kuivõrd mitte. Ja kõige olulisem – kuivõrd läbimõeldult üht või teist mugavustsooni (loe: tegelikult päris kenasti tuksuvat olemasolevat süsteemi) lammutama hakatakse.

Muidugi, kui on selge, et asi on käest lastud, siis tuleb seda muuta. Kuid siis tuleb seda ka selgelt välja öelda, tuleb kõigepealt lauale tõsta see probleem, miks on muutust vaja, kõik poolt ja vastu argumendid välja käia, ausalt ja selgelt. See faas on Eesti juhtumistes tavaliselt kuskil tagatoas juhtuma kippuv. Pole kohanud ühegi avalikuks skandaaliks muutunud juhtumi puhul eelnevat avalikku arutelu või murede analüüsi. Võib olla seda ei peagi alati avalikkuses tegema, aga organisatsiooni töötajatega on see elementaarselt vajalik ja kohustuslik. See on targa ja intelligentse juhtimiskultuuri osa.

See on targa ja intelligentse organisatsiooni tunnus. Niikaua aga, ja nendel juhtudel kus muutuste protsess jälle ja jälle käest ära kipub, skandaaliks ja inetusteks eskaleerub, tuleb paraku tõdeda, et kultuuritus vohab. Pole vahet kas (juhtimis)kultuuritus vohab äris või riigisektoris, kultuuris või mis tahes muus valdkonnas.

Jah, üsna sageli ongi mõte midagi muuta õige, sest liiga kaua ühes ja samas mugavustsoonis mõnulemine tekitab kopitust ja stagnatsiooni, millest meil ühes eelmises riigikorras ka oma kogemus ju olemas on. Aga küsimus on selles ja enamasti tõesti ainult selles, kuidas kõike läbi viiakse. Vastus küsimusele “kuidas” on meie intelligentsuse, tarkuse, kultuursuse mõõdupuu.