Kaja Tampere: Sõnumitoojate tapmine või vaikimine, ehk mida tahame meedialt ja riigijuhtidelt?
Sedasi selle eestlasega on, nagu Kivirähk "Rehepapis" kirjutas: Jaak tulistas kiriku ukse pihta, sai seeläbi väe ja võimu osaliseks üürikeseks ajaks. Läks ja peksis läbi peremehe, vägistas ära mõisa toatüdruku, sõi ära kõik maasikaseebi ja edasi ei osanud enam midagi peale hakata...“ Nii sai läbi Kivirähki raamat ja nii sai läbi ka Eesti peaministri vahetuse aktsiooni esimene vaatus.
Meediavabadus ja meedia roll ühiskonnas demokraatia eestkõnelejana on vajalik ja oluline. Mõned aastad tagasi oli Eesti meediavabaduse indeksitabelis üsna kõrgel positsioonil, nüüd on juhtunud langus. Millest? Miks? Ja samal ajal üha enam kõlab avalikke süüditusi ühes või teises kontekstis, et meedia on süüdi, ajakirjandus on jälle „kiige üle võlli ajanud“.
Kas me oleksime olnud rahul, kui viimased selletalvised meedias kajastatud skandaaalid oleks vaka alla või toimetaja sahtlisse jäänud? Kas me siis ei oleks olnud vastupidiselt häiritud – meedia vaikimise pärast? Seda enam selles kontekstis, et poliitikas on hakatud üha rohkem ja rohkem avalikult kunagise vaikiva ajastu või stagnatsiooniga paralleele tõmbama. Mida me siis tahame? Aktiivset meediat või stagnatsioonile juhtivat vaikimist?
Kallase juhtumis (ja ka eelmistes meediat patuoinaks teinud juhtumites) on veel üks tahk: suhtekorraldus. Kuidas ja millist nõu annavad oma kliendile või tööandjale suhtekorraldajad? Suhtekorralduse õpikus on kirjas, et ka suhtekorraldaja peab seisma avaliku huvi eest, mitte teenima kildkondlikke eesmärke (vt Wilcox).
Lisaks sellele on suhtekorralduse aabitsatõde selles, et oma luukered tuleb kapist ise välja tuua, enne kui meedia või muu avalikkus need sealt lagedale tirib. Ka suhteliselt ebameeldiv tegevus, kuid paraku läbi rahvusvahelise praktika kinnitust leidnud kui sisuliselt ainus võimalus igasugu jamast vabaks saada ning oma reputatsiooni targalt juhtida.
Ka mul on Kallase lahkumisest kahju. See muidugi ei tähenda, et ma ei tahaks uuele poliitikute põlvkonnale võimalust anda. Kahju on hoopiski seepärast, et koos temaga läks Euroopasse tagasi ka võimalus kogeda Euroopa poolt „rikutud“ poliitikakultuuri. Seda selle sõna kõige paremas tähenduses. Oleks ehk olnud tervislik Eestile?
Samas, ma ei ole nõus sellega, et meediat materdatakse sellepärast, et nad teema üles võtsid ja olemasoleva info avaldasid, ebameeldivaid küsimusi küsisid. Kes siis veel peaks probleemid rahvani tooma kui mitte demokraatia valvekoer ajakirjandus? Ja neid vastamata küsimusi jäi ikka veel ju õhku.
Aus ja euroopalik seletus minevikutehingute ja plaanitud projektide osas oleks olnud kohane. Seda enam, et tol ajal, mil need olukorrad tekkisid, oli Eesti oluliselt teine kui täna. Usun, et meedia ja avalikkus oleks olnud nii tark küll, et seletustest ja selgitustest aru saada (kui need seletused oleks olnud targalt tehtud).
Sõnal on jõudu. Eriti sõnade targal kasutamisel. Samas pole mõtet sõnumitoojat materdada: ka halvad sõnumid on vahel vajalikud, ja on igal juhul paremad, kui lõputu vaikimine.
Mis siis nüüd edasi saab? Kui Kivirähki Jaagu juurde tagasi põigata, siis mitte midagi ei saa. Elu läheb omasoodu edasi. Ainult et ühe kogemuse ja õppetunni võrra on Eesti jälle rikkam. Kui selle tarkusega siis nüüd midagi peale osataks hakata.
