Kaks erinevat huumorit
Sel sügisel hooga Eesti Televisioonis ekraanile murdnud Kreisiraadio toob hästi esile erinevuse kahe põlvkonna huumorisoone vahel. Küsitlused näitavad, et Kreisiraadiot vaatab rekordiline arv vaatajaid – tervelt 180 000 inimest, kuid peamiselt vanuses 20-40.
Nii meenubki kunagine õhtu ühes suuremas seltskonnas, kus Leonhard Lapin esitas legendaarse Heino Mikiveri lühiluuletuse: "Sisse astus Gabriel Hazak, kelle parem jalg oli vasak". Seltskond jagunes pooleks: alla neljakümnesed naersid hamba kurku, üle neljakümnesed kehitasid õlgu, et mis siin naljakat on.
Absurdi- ja musta huumori tegijaid on Eestis varemgi leidunud. Kuuldavasti olevat üks esimesi Peeter Volkonski isa, kelle repertuaaris oli pärast sõda mitmeid eestikeelseid luuletusi. Usun, et ka Heino Mikiveri absurditeater kannataks veel tänagi vaadata.
Kuid siiski tundub mulle, et üks murdepunkte oli 1970. aastatel, mil eesti luule muutus üldse absurdi- ja sürrealismimaiguliselt mängulisemaks. Peagi jõudis see nii estraadi kui karikatuuri. Raikini-Baskini stiilis ühiskonnakriitilised vihjelised rahva naerutamised hakkasid väsitama: see, et poes vorsti pole, oli kõigile teada. Roman Ohlau punase ninaga traktoristide asemele tulid Priit Pärna absurdikarikatuurid, luules tuli sama muutust silmas pidades Uno Lahe asemele Jüri Üdi. Telesse ilmusid Jüri Krjukov ja Urmas Kibuspuu, hiljem tuli juba perestroikatuules saade "Kitsas king". Üldse väsiti nooremas seltskonnas pea murdmisest ja ühtlasi ka naljategemisest nende "ühiskonna valupunktide" üle ning visati lihtsalt "segast".
Nüüd on ring taas täis, kuid põlvkondlik arusaam huumorist jaguneb endiselt kahte lehte. Kuna telekanalites on tegijateks valdavalt noored, siis arusaadavalt valitseb siin seesama "segasepanemine", millel pole ei süzheed, ei puänti, rääkimata "valupunktidest". Vanem põlvkond käib aga Vanalinnastuudios "Prügikasti" vaatamas.
Siiski on vanadel tegijatel mõne-võrra õigus, sest isegi parimad naljasaated nagu Kreisiraadio ja eriti Wigla show ilmutavad väsimuse märke, mille üheks tunnuseks on üha räigemad naljad tuntud inimeste üle, teiseks aga järjest rohkem vohavad nabaalused naljad. Viimane on eriti ohtlik päästerõngas, mis kaua vee peal ei hoia. Kurb on aga lõpuks see, et vanade ega noorte seas pole kedagi, kes suudaks kirjutada parimate lääne seriaalide vaimus situatsioonikoomikat.
