Kalev Kallo: Hüvasti Estonian Air, mis saab edasi?
Estonian Air, Eesti rahvuslik lennukompanii, on viimase paari aasta jooksul muutunud üheks kurvaks näiteks sellest, mis juhtub lennundusturu karmi konkurentsi ning strateegiliste juhtimisvigade koosmõjul. Tero Taskila hiigelpalgast Euroopa Komisjoni otsuseni on ettevõtte triivinud kriisist kriisi ning vaikselt hääbunud.
Naabrite kogemusi, millest õppida, peaks ju olema. Kui pöörame pilgu põhjanaabrite poole, siis peame nentima, et Finnairi näol on üles ehitatud ettevõte, mis sai selle aasta kolmandas kvartalis oma ajaloo suurima kasumi – 62,4 miljonit eurot – ning valiti juba viiendat korda Põhja-Euroopa parimaks lennufirmaks. Üle 70 reisijatele pakutava sihtkoha seas on ka Põhja-Ameerika ja Aasia. Oktoobris saadi esimesena Euroopas kätte uus Airbus A-350, mida ettevõtte ajaloo suurima investeeringuna telliti kokku 19 tükki. Selle eduloo taga on kõige enam soomlaste oskus kasutada ära geograafilisest asukohast tulenevat eelist.
Ka Tallinna Lennujaama juhatuse liige Erik Sakkov on nentinud, et Finnair toob Aasiast inimesed Soome, kust lennatakse edasi teistesse Euroopa linnadesse – ning see strateegia töötab suurepäraselt.
Kui soomlaste Finnairi võib pidada klassikaliseks lennufirmaks, siis lõunanaabrid lätlased on airBalticuga suutnud end oskuslikult murda ka odavlennufirmade segmenti, olles nö „hübriidlennufirma“. airBalticu laienemist ja tegutsemist on tihti kritiseeritud ning seda agressiivseks peetud, kuid äsja teatavaks saanud 132 miljoni eurose kapitalisüsti plaan ning eelmise aasta 9 miljoni euro suurune kasum räägivad enda eest. Loomulikult on lätlased seisukohal, et airBalticust saab Balti tiiger ning jõuliselt kasvatakse nii Lätis, Leedus kui ka Eestis.
Mida aga peaks sellises turusituatsioonis tegema Eesti riik, lennuühenduse omamine on strateegiline küsimus, kuid mil viisil saavutada mõistlik tasakaal lennufirma jätkusuutlikkuse ning maksumaksja raha kulutamise vahel? Lennuametit ja ka Estonian Airi juhtinud Toomas Peterson pakkus reedeses (6.11) Postimehes välja, et uus riiklik lennufirma tuleks kujundada justnimelt airBalticu eeskujul, hübriidodavlennufirmaks. Kõlava nimega Nordic Aviation on juba loodud ning sellele 40 miljonit eurotki tagatud, kuid äriplaani – kui see üldse eksisteerib – on näinud vaid vähesed.
Aastatel 2008-2011 rahvuslikku lennukompaniid juhtinud Andrus Aljas avaldas arvamust, et Estonian Airi allakäik algas sellest kui rahapaigutustes hakati tegema täiesti ebaloogilisi otsuseid ning võetud plaanid olid ebareaalsed.
Seega on ülimalt oluline, et Nordic Aviation – mis peaks rahvusliku lennukompanii ülesanded enda kanda võtma – oleks juhitud mõistuspäraselt, ning sellest ei sünniks eelmisesarnast põhjatut auku riigi raha kulutamiseks.
Arvestades konkurentsi lennundusturul ning Finnairi ja airBalticu olulisemalt võimalusi pole mõtet loota uue Eesti lennufirma kiirele edule, pigem peame lootma selle stabiilsetele tulemustele odavlennufirmana. Pole mõistlik püüda konkureerida suurte, end rahvusvaheliselt
tõestanud lennufirmadega, vaid pingutada selle nimel, et tagada võimalikult head ühendused
koostöös partneritega ning tagada ettevõtte efektiivne majandamine.
Estonian Airist jääb Eesti inimestele aga nostalgiline mälestus kui esimesest meie päris
oma lennufirmast – mäletate esimesi Boeing lennukeid, mis said nimeks „Koit“ ja „Hämarik“.
Sealjuures peab aga kahjuks tõdema, et halbade otsuste tõttu on viimastel aastatel kulunud
ettevõttesse ligi 100 miljoni euro suurune summa. Raha, mida oleks võinud palju targemini
kulutada.