KALEV KUKK: Pikk tee ohutu liikluseni
Eks meiegi tuleme oma minevikumaalt
Seda kinnitab kas või Saksamaa võrdlusnäide: vaatamata endise DDR-i teede sõna otseses mõttes ülekuldamisele ja kõikvõimalikele maailma tipptasemel väljatöötatud liiklusohutusprogrammidele, ei erine nn uute liidumaade liiklusohutuse statistika märkimisväärselt Eestist. Viimaste aastate keskmine hukkunute arv Eesti teedel – 168 hukkunut 1 miljoni elaniku kohta – langeb pea karvapealt ühte Mecklenburg-Vorpommerni, s.o Saksamaa kõige liiklusohtlikuma liidumaa vastava näitajaga (164).
Kindlasti on see vaid pelk juhus, mis omandab Eesti jaoks teatava seaduspärasuse, kui vaadelda liikluses hukkunute pingerida Saksa liidumaade lõikes. Edetabelis hõivavad neli esimest kohta endise Saksa DV alad: Mecklenburg-Vorpommernile järgnevad Brandenburg, Tüüring ja Saksi-Anhalt. See, et Saksa idaosa teedel liigub veel mõni Trabant ja Wartburg, pole selgitus faktile, et Mecklenburg-Vorpommerni teedel hukkub suhtarvuna 2-3 korda rohkem inimesi kui ürgkapitalistlikes Põhja-Rein-Vestfaalis, Saarimaal, Schleswig-Holsteinis või Hessenis. Pigem tuleb nii ossie´de kui ka eestlaste puhul põhjusi näha ühiskonna mentaliteedis ja väärtushinnangutes.
Kas eestlaste statistiline tulemuslikkus on meie “geneetilisest” omapärast tulenev nähtus (seda paneb uskuma eestlase olemus nähtuna rootslase Carl Mothanderi silmade läbi raamatus “Parunid, eestlased ja enamlased”) või sotsialismiaegade pärand, pole vahest isegi arutamist väärt. Küll on aga siin tegemist läbinähtavalt väärastunud suhtumisega liikluses nii iseendasse kui kaasliiklejaisse.
Kõrge liikluskultuuriga maades algab liiklusohutus vastutusest iseenda ees, vastutusest oma tervise ja tuleviku ees. Olukorras, kus eestlane suhtub jätkuvalt oma ellu ja tervisesse kui vaat et ainsasse tasuta saadud asja, ei tasu õigupoolest paremat lootagi. Tasuta saadud asi pole teadupärast midagi väärt. Ses suhtes on kogu endine sotsialismimaailm pea äravahetamiseni sarnane: elu liikluses pole eraasi, see on puhtalt riigi asi.
Kurb, aga eestkostelist mentaliteeti liikluses süvendavad omalt poolt need kodused sotsiaalteadlased, kes heidavad ette ühiskonnas nappivat sotsiaalsust ja puuduvat hoolivust kaaskodanike vastu, kusjuures hoolivust iseenda eest samastatakse põlastatava egoismiga. Unustatakse, et skandinaavialik sotsiaalriigi mudel või kristlik subsidiaarsusprintsiip algavad just hoolivusest iseenda vastu. Olukord, kus sotsiaalmaks on Eestis jäetud üksnes tööandja kanda, süvendab omalt poolt probleemi.
Eesti eliidi
liiklusnihilism
Asjal on ka veel teine külg ja see puudutab Eesti eliiti. Ühe suupoolega räägitakse liikluskultuuri parandamisest, teisega jutlustatakse nihilismi liikluses. Kui viimast võib näiteks kuulda korduvalt ühes eesti rahva mõistusele ja südametunnistusele pretendeerivas laupäeva keskpäevases raadiosaates, olgu täpsustatud, et Rein Kilgi suu läbi, siis kuidas peaks suhtuma tavaeestlane riigi püüdlustesse olukorda liikluses kas või mingilgi määral parandada? Ikka ja jälle tullakse valijahäälte nimel rääkima korrast, kuid miskipärast ei hõlma “kord” isegi nende samade rääkijate jaoks liikluskorda. Liiklusseadus ja selle alusel väljaantud liikluseeskiri pole nagu pärisseadus, mida järgima peab.
Kui aga pöörduda tagasi hiljuti riigikogust läbikäinud liiklusohutusprogrammi juurde, siis tuleb stenogrammi järgi otsustades kahjutundega tunnistada, et ega peale ministri kogu see värk kedagi eriti ei huvitanud. Vähemalt üheks vaidluseks olnuks sedakorda lausa ideaalne koht – vaidluseks nn veapunkti-süsteemi üle. Isegi kui neist veapunktidest lõpuks muud kasu pole, siis võimaldaksid need tõmmata piiri sikkude ja lammaste vahele, ehk teisiti öeldes, eristada “patoloogilisi” liikluseeskirja eirajaid juhuslikest patustajatest. Seniks jäävad aga Toivo Maimets ja Marko Pomerants jätkuvalt küsima, miks mõõdetakse neile liikluskindlustuse makseid sama mõõduga nagu Juhan Partsile või Ken-Marti Vaherile.
