••Kuidas lapsi internetis kaitsta?

Kõige tähtsam on kursis olla, mida laps teeb ja millest ta huvitub, ja seda mitte ainult meeletu tehnoloogia kaudu (igasugused tarkvarad lapse tegevuse piiramiseks ja kontrollimiseks), tuleb aega võtta ja sisuliselt huvi tunda. Mitte üksnes küsida, kus sa käisid ja mis sa tegid, vaid ka uurida, miks see tore oli ja kuidas see välja nägi. Laps peab tunnetama, et vanem on huvitatud, ja läbi sellise lihtsa vestluse saab ka vanem hästi aru, kas on põhjust muret tunda.

••Kui lapsevanem näeb, et on vaja anda suuniseid, mida siis teha?

Sageli väärtustab laps teisi asju kui vanem ja tema arusaam privaatsusest on erinev. Peab arutama, mis on tähtis: miks ei ole õigustatud kellegi sõimamine, inimese eraelu mööda internetti laiali pritsimine või et seda, missuguse näoga isa eile koju tuli, ei peaks Twitterisse kirjutama. Privaatsus on kitsam küsimus kui pelgalt ühiskondlik reegel ja norm. Lapsevanem peab end kehtestama, et laps mõistaks, millised piirid kodus kehtivad. Kui nüüd nooremate laste juurde minna, siis peab lapse internetis käimine algama koos vanematega: minnakse koos ja tehakse koos. Laps peab tunnetama, et tema ema või isa teab, mida ta teeb.

••Aga lapsevanemad, kes ei ole arvutikasutamisel väga osavad?

Laps hakkab arvutit kasutama vanuses 4–5, mis tähendab, et lapsevanem on vanuses 20–40. Võiks ju eeldada, et uue asja õppimisel ei ületa viieaastase võimekus ja arusaam õppida täiskasvanu oma. Küsimus on selles, kas vanem võtab üldsegi vaeva lapsega õppida, sageli on see probleem. Teatud maani aitab aga just lapsevanema suhtumine interneti probleemide vältimisel suuresti kaasa, ta peaks aru saama, millega tema laps tegeleb, sest need toimingud ei ole veel nii keerulised.

••Aga kui on lapsevanem, kes ei ole lapsega usaldust saavutanud, ent näeb, et midagi on viltu. Kust läheb kontrolli ja privaatsuse rikkumise piir?

See on oluline küsimus. Lapsevanemal kindlasti puudub õigus ebaseaduslikuks jälitustegevuseks. Mitmed hilises teismeliseeas noored on selle kohta küsinud, sest nende vanemad on laste Facebooki kontos käinud, nende pilte maha võtnud või vestlusi lugenud. Siinkohal on tegelikult tegu seaduserikkumisega.

••Millisest vanusest alates see nii on?

Olen suhteliselt veendunud, et sellest hetkest, kui laps on 16, siis tal on õigus oma privaatsusele. Need seadused on riigiti muidugi erinevad. Nooremas eas on lapsevanemal täielik vastutus ja tal on ka õigus lapse paroole teada ja tema eest toiminguid teha. Privaatsust rikkuda tuleks aga viimasel juhul. Enne peaks lapsega rääkima, et selline mõte on tekkinud, ja kui laps on juba nõus näitama ja valdama, millega ta tegeleb, siis see on juba väga hea märk.

••Aga oskate ehk anda soovitusi, millest peaks lastega konkreetselt rääkima, et neid ohtude eest kaitsta?

Mina soovitan siiralt külastada veebilehte www.targaltinternetis.ee, mis pakub igas vanuses kodanikele materjali ja informatsiooni, ka lapsevanematele, et neil tekiks arusaam ohtudest. Seal on lastele ka multikad, mis aitavad reaalset kurjamit ettekujutamata lapsega rääkida ja talle selgitada. Teadlikkuse suurendamiseks on seal üleval politseilood reaalsetest juhtumitest, mis kirjeldavad halbu tagajärgi, mida internetis surfamine mõnikord võib kaasa tuua.

••Aga enne sinna minemist, mis oleks kõige olulisem soovitus?

Internet ei ole mingisugune uus hea või paha asi. See on uus sotsiaalne ruum, kuhu laps ilmtingimata satub. Sellesse võiks suhtuda nagu suurlinna: kui sa ei tunne, et laps on valmis suurlinnas üksi hakkama saama, siis ei peaks tal ilma juhendamiseta laskma internetis kolada.