Kaljulaid: peaministrid on olnud arvestatava poliitilise juhtimiskogemusega, Kaja Kallas oleks erand
Alustagem Kaja Kallasest. Kas see ei tule tuttav ette, et nii paljud Eesti inimesed tahavad "kedagi uut"? Kaks aastat tagasi oli ametlikult erakonnatu Marina Kaljurand kõige populaarsem presidendikandidaat.
Kui Kaja Kallasest saaks peaminister, oleks see väga erandlik. Peaministrid on üldiselt tulnud arvestatava poliitilise juhtimiskogemusega poliitikute hulgast.
Jüri Ratas on endine Tallinna linnapea ja pikaajaline parlamendi asespiiker. Andrus Ansip oli endine majandusminister ja Tartu linnapea. Siim Kallas oli peaministriks saades endine rahandusminister ja Eesti Panga juht. Varasemast perioodist näiteks Tiit Vähi oli enne peaministriks saamist olnud üleminekuvalitsuse transpordiminister. Taavi Rõivas oli olnud sotsiaalminister.
Kaja Kallas ei ole olnud ühegi varasema valitsuse liige ning tal ei ole olnud muud kandvat rolli Eesti sisepoliitikas.
Täitsa võimalik, et Kaja Kallase suurim tugevus ongi see, et tema poliitiliste seisukohtade osas ei ole väga palju teada. Iga inimene saab lihtsasti uskuda, et Kaja usub seda, mida nemadki.
Võimalik, et Eesti inimesed otsivad uusi ja seni proovimata liidreid, kes tuleks uue energia ja uute ideedega. Võimalik, et inimesed hindavad kandidaadi inimlikke omadusi rohkem kui nende kogemusi ja teadmisi.
Kaja Kallas on tark ja empaatiavõimeline inimene valdkonnas, kus üldiselt on tarku ja empaativõimelisi inimesi vähe. Kuid kas sellest piisab?
Tuleb mõelda ka selle peale, et peaminister vastutab kaitse- ja välispoliitika, majandus- ja taristuküsimuste, tervishoiu, hariduse, õigusloome, maaelu, siseturvalisuse ja rahanduse valdkondade töö koordineerimise eest.
Iga inimene peaks endalt küsima - Kaja Kallas on küll meeldiv inimene, kuid kas ta on valmis valitsusjuhi vastutuseks? Samuti esiviisikusse jõudnud Mart Helme ja Artur Talvik mõistagi ei ole tõsiseltvõetavad kandidaadid – ei nüüd ega tulevikus.
Pean seetõttu palju tõenäolisemaks, et valimistepäeval saab Jüri Ratas mandaadi jätkamiseks peaministrina. Ratas on end keerulisel ajal tõestanud paindliku ja tõhusa valitsusjuhina. Eesti majandusel läheb hästi, tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest võitis suur osa ühiskonnast, eesistumine õnnestus suurepäraselt.
Ühte peab veel ütlema. Ei ole mingi katastroof kui väiksemate erakondade valijad nende erakondade juhte peaministrikandidaadina ei toeta. Mina näiteks ei hääletaks valimistel SDE ega IRL-i poolt, kuid pean Mikserit ja Luike väga tugevateks ministriteks. Samuti võin ma valida sotse ja IRL-i ja pidada Ratast tugevaks peaministriks.
Eesti Päevalehes avaldatud numbrite valguses ei peaks SDE ja IRL kindlasti hakkama tegelema avaliku arveteklaarimisega, vaid võtma aega ja rahulikult mõtlema, mida tuleks valimisteni jäänud aasta jooksul teha teisiti.
Valitsuse puhul on väga oluline seegi, et opositsioonis on igaüks enda eest, valitsuserakondade puhul aga sõltub edu või ebaedu kogu valitsuse mainest.
Kui inimesed näevad, et meil on valitsus, mis moodustab tugeva meeskonna ja töötab ühtede eesmärkide nimel, siis tõstab see kõigi valitsuserakondade toetust. Kui valitsuses on vastuolud, võidab sellest opositsioon.
Eraldi küsimus on see, kas Reformierakond ikka peaks saama võimaluse valitsust moodustada.
Nende viimane võimul olemine kestis 17 aastat ning lõppes üldjoontes väga halbade tulemustega Eesti jaoks. Ebavõrdsus Eestis on kõvasti suurem põhjamaadest, meie keskklass on endiselt nõrgem ja õhem ning inimeste keskmised sissetulekud hinnataset vaadates väga madalad.
