KALLAS, SAVISAAR, MADE, TITMA: "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele"
NLKP Keskkomitee 1987. aasta juunipleenumi otsustest on innustust saanud ka nõukogude ühiskonnateadlased. Esitatakse uusi ideid, otsitakse mittetraditsioonilisi lahendusi. On aeg teha seda ka meie vabariigis, et viia Eesti NSV-s paremini ellu NLKP XXVII kongressil seatud sotsiaalsed eesmärgid: avada täiel määral koduvabariigi majanduslik, sotsiaalne ja intellektuaalne potentsiaal.
Majandusprobleemid meil on üldtuntud, mistõttu käesolevas artiklis neil pikemalt ei peatuta. Mitmed põhimõtted, millele viimastel aastakümnetel oli rajatud territoriaalne majanduskorraldus, on end ammendanud ja töötavad kiirendusele vastu, olles pidurdusmehhanismi oluliseks osaks meie maal tervikuna. On täiesti ilmne, et nii looduslikud ressursid, majanduspotentsiaal, sotsiaalsed kui ka kultuurilised tingimused erinevad meie maa eri piirkondades. Ühesugused meetmed annavad nii erinevates oludes täiesti erinevaid tulemusi. Meie vabariigil on potentsiaali ja ka kohustus selle rakendamiseks, et teostada uuenduspoliitikas isemajandamist regionaalsel tasandil, kus see on kindlasti tulemuslikum kui tootmisharuti.
Mida siis teha? Teadlaste mõtteväljas on praegu küsimus sellest, kuidas moderniseerida majanduse piirkondliku juhtimise mehhanism. Kuidas tagada kohalike (vabariiklike) huvide ühitamine üleliidulistega, et võidaksid mõlemad? Kuidas paremini ära kasutada kohalikke võimalusi elatustaseme tõstmiseks? Radikaalne uuendus oleks Eesti NSV üleviimine täielikule isemajandamisele (sh enesefinantseerimisele, -varustamisele ja -juhtimisele). Vajadus sellise uuenduse järele tuleneb objektiivselt ja loogiliselt praegusest olukorrast ning on sobiv arengutee kiirenduskursi elluviimiseks ja pidurdusmehhanismi likvideerimiseks.
Isemajandamisele üleminekuga seatakse eesmärgiks: tööviljakuse järsk suurendamine inimeste ettevõtlikkuse vallandamise ja tööjõu ratsionaalsema kasutamise kaudu,
kvaliteetsete ja konkurentsivõimeliste kaupade tootmine, et teenida vahendeid elatustaseme silmanähtavaks tõstmiseks,
töökultuuri parandamine, kaadri kvalifikatsiooni tõstmine, inimeste töökuse ja peremehetunde taastamine,
tootmise kaasajastamine, teadusmahukate ja uuel tehnoloogial põhineva tööstuse ja põllumajanduse moderniseerimine ulatusliku rahvusvahelise koostöö kaudu, eksporttoodangu ja importkaupade nomenklatuuri laiendamine.
Alustada ei tule tühjalt kohalt.
Kasutatakse riikliku ettevõtteseaduse põhimõtteid, rakendatuna liiduvabariigis kui tervikus. Kulutused kaetakse saadavate tuludega, kusjuures tulud ja ostuvõime sõltuksid meie kaupade nõudlusest üleliidulisel ja maailmaturul.
Arvestatakse sotsialismimaade kogemusi majanduse ümberkorraldusel, ideid on saadud suletud majandustsoonide loomisest Hiinas, samuti majandusmehhanismi täiustamisest Ungaris ja Bulgaarias. Hiinas on näiteks loodud eksporttoodangu valmistamise, välismaise tehnika ning kapitali kasutamise kinnised piirkonnad. Seal on eraalgatusel ja väliskapitalil suhteliselt lai tegevusväli. Majanduslik suhtlemine nii Hiinas kui ka Ungaris toimub vabaturupõhimõttel, lähtuvalt nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Võetakse üle rahvamajandusnõukogude perioodi majandamise ja juhtimise põhiprintsiibid. Tolleaegne tööstuse ühtse juhtimise praktika oleks ka praegu õige tootmisprotsessi korraldamisel meie väikeses liiduvabariigis. Jääks ära vajadus killustada tootmine paljude eri ametkondade vahel.
Millised võiksid olla uue majandusmehhanismi põhijooned täielikule territoriaalsele isemajandamisele üleviidud Eesti NSV-s?
1. Majanduse juhtimise ja planeerimise aluseks on väärtusseaduse arvestamine ja kaubalis-rahalised suhted.
2. Eesti NSV territooriumil paiknev majandus on Eesti NSV alluvuses. See kehtib ka raudtee, merelaevanduse ja praegu üleliidulises alluvuses olevate ettevõtete kohta. Majanduse struktuur korraldatakse ümber, et tagada eelisareng nendele valdkondadele, mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas.
3. Kaubavahetus nii NSV Liidu teiste liiduvabariikide, kraide ja oblastitega kui ka välisriikidega toimub turu kaudu ning on rajatud tootja ja tarbija otsesidemetele.
4. Võetakse kasutusele konverteeritav rubla kui rahvusvaheliselt aktsepteeritud arveldusvahend. Selle abil toimuvad ka kõik arveldused NSV Liidu teiste piirkondade asutuste ja ettevõtetega.
5. NSV Liidu eelarvega on suhetes vabariik kui tervik. Vabariigi maksed üleliidulisse eelarvesse kehtestatakse NSV Liidu Ülemnõukogu poolt pikaajaliste normatiivide alusel. Üleliidulisest tööjaotusest võtab Eesti NSV osa eeskätt valuutatulude suurendamise kaudu. Eesti NSV eelarve tulude formeerimiseks kujundatakse eri maksusüsteem. Kohalikud eelarved lahutatakse vabariiklikust eelarvest.
6. Täielikult isemajandamisele üleminek viiakse läbi kogu territooriumil ja kõigil majanduse juhtimise tasanditel. Isemajandussuhetele rajatakse ka koostöö vabariigi eri piirkondade, linnade ja rajoonide vahel.
7. Majanduses valitseb organisatsiooniline paljusus, kusjuures igati soodustatakse tarbija pärast konkureerivate ettevõtete olemasolu. Laiendatakse kooperatiivset tootmist, osa ettevõtete tegevus rajatakse aktsiaseltsi põhimõttel. Ettevõtete loomiseks ja nende tegevuse korraldamiseks tõmmatakse kaasa nii Eesti NSV elanike rahalised vahendid kui ka väliskapital. Toodete kvaliteeti hinnatakse, lähtudes rahvusvahelistest standarditest.
8. Tööjõu liikumist isemajandusele üle läinud liiduvabariigi ja teiste NSV Liidu osade vahel reguleeritakse tööjõu ratsionaalse kasutamise erirezˇiimiga.
9. Juhtimine rajatakse majanduslikele meetoditele ja ettevõtete iseseisvusele. Ametkonnad, mis pole seotud majanduse üldise arengustrateegia kavandamise ja elluviimisega, likvideeritakse. Plaaniorganid tegelevad ainult üldiste proportsioonide perspektiivse planeerimisega.
Otsustamisõigus antakse sinna, kus luuakse tulemusi. Majanduse organisatsiooniline ühitamine areneb alt üles, s.t kõrgemalseisvaid organisatsioone luuakse ettevõtete poolt ja nende algatusel, kui seda peetakse otstarbekaks.
Eeltoodud põhimõtted ei ole võõrad nendele lugejatele, kes on jälginud viimasel ajal keskajakirjanduses NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemikute Abel Aganbegjani, Tarjana Zaslavskaja ja Oleg Bogomolovi, professor Gavril Popovi ning mitmete teiste majandusteadlaste poolt avaldatud seisukohti. Piirkondliku juhtimise edasiarendamine nõuab suuri ja radikaalseid muutusi, uute võimaluste ärakasutamist iga piirkonna sisemise potentsiaali täielikumaks avamiseks. Arenguteede valik võib seejuures olla väga mitmekesine. Meie poolt esitatud idee on üks võimalikest arenguvariantidest. See võib olla teistele piirkondadele eeskujuks ja mõõduvõtmiseks, aga mitte tingimusteta järgimiseks. Igaüks valib omale kõige sobivama lähenemisviisi loodus- ja tööjõuressursside paremaks kasutamiseks.
Mõistagi suutsime selles kirjutises visandada vaid üldised piirjooned idee kohta, mis on kujunenud mitmete teadlaste ja publitsistide mõttetöö viljana. Esitatud mõtete detailiseerimine jätkub. Peame aga esmatähtsaks antud küsimuse edasist arutelu, mille käigus vaidlustuksid, täpsustuksid ja selgineksid erinevad seisukohad vabariigi majanduse edasise korralduse suhtes.
Anname endale ka aru sellest, et idee Eesti NSV üleviimisest täielikule isemajandamisele on radikaalne ja nõuab elluviimiseks nii tõsist tööd kui ka täiesti uut moodi mõtlemist. Kuid meie meelest on selline lahendus ainuvõimalik, et saavutada majanduslikus arengus põhimõttelist murrangut, uut kvaliteeti. Meie jaoks on sügava tähendusega M. Gorbatsˇovi tõdemus NLKP Keskkomitee 1987. aasta jaanuaripleenumil: “On tarvis muuta oma vaateid ja harjumusi, et mitte jääda eluvoolust kõrvale. See on meie tungiv nõuanne kõigile kahtlejatele ja venitajatele.”
Nelja mehe ettepanek ilmus 26. septembril 1987 ajalehes Edasi
