Kalle Kallas: kas Eesti 200 on vasak- või parempoolne? Me oleme mõlemad
Erakond Eesti 200 on sündinud rahulolematusest senise poliitika suhtes. Tänased rahvaesindajad mõtlevad vaid tagasivalimisele ning enda toimetuleku kindlustamiseks loobivad valijatele lubadusi, mida nad kunagi täita ei suuda. Samal ajal meedias üritavad sisestada oma tarbijatele, et nad on konservatiivid.
Vaadates valimistulemusi Eestis või ümbruskonna maades võib näha hoopiski kasvavat rahulolematust. Valijad, kes on tüdinenud senistest parteidest ja nende tühjadest lubadustest, otsivad erakondi, kes oleksid valmis riskima (s.h ka enda tagasivalimisega) ja alustaksid reformidega, mida on kiiresti muutuvas maailmas ellujäämiseks vaja teha. Erakonna Eesti 200 moodustanud meeskond võttis selle väljakutse vastu ja sõnastas oma nägemuse „Eesti pikast plaanist“.
Meediategelased on ikka ja jälle esitanud Eesti 200 esindajatele küsimuse: millist maailmavaadet te vasak-paremskaalal esindate? Järgnevalt annan ma sellele küsimusele vastuse. Kuid enne seda tuleks kokku leppida, mida mõeldakse vasak- ja mida parempoolse poliitika all.
Ajalooline käsitlus
Ajaloolises kontekstis tekkis parem-vasak jaotus 18. sajandi alguse Pariisi parlamendis, kus saali paremal tiival istusid kuningriiklased, kes ei tahtnud midagi muuta. Vasakul tiival istusid reformistid, kes tahtsid riigikorda reformida ja asendada kuningavõimu vabariikliku korraga.
Kui vabariik sai kehtestatud, võtsid reformistide positsiooni üle liberaalid, kes juurutasid vaba turumajandust. Ka see sai tehtud, kuid vaba ettevõtluse keskkonnas kasvas ebavõrdsus nii suureks, et reformistide positsiooni haarasid enda kätte sotsialistid ja kommunistid, kes esindasid töölisklassi ning nõudsid kapitali riigistamist ja üleminekut plaanimajandusele, ning sotsiaaldemokraadid, kelle eesmärgiks oli heaoluühiskonna rajamine.
20. sajandi lõpus tekkis segadus, sest kõik need ideoloogiad olid ennast teostanud, vähemalt osades riikides ning tekkis küsimus: „Kuhu edasi?”
Kasvavate keskkonnaprobleemide tõttu nõudsid rohelised tehaste sulgemist ja tagasi metsa minekut. Võrdõiguslased nõudsid taas sooliste erisuste kaotamist ja kõigi võrdseks kuulutamist.
Praegu võib väita, et kõik need ideoloogiad on konservatiivsed, sest nad tahavad viia maailma tagasi oma hiilgeaega, ega paku enam midagi uut. Nende üleskutsed ühineda ja asuda võitlusse kapitalistide, immigrantide, homode jms tegelastega, lõhestab vaid ühiskonda ja kahjustab selle jätkusuutlikkust.
Moderne käsitlus
Teine parem-vasak jaotus lähtub riigi rahanduspoliitikast ja taandub humanismi-kapitalismi vastasseisule. Tavakäsitluses on skaala vasakul poolel humanistlikud ideaalid, millest lähtudes võtavad ametnikud rikastelt üleliigse raha, rakendades selleks maksusüsteemi, õiguskorda või lihtsalt terrorit.
Eesti 200 positsioon
Ajaloolise käsitluse järgi on Eesti 200 selgelt vasakpoolne erakond, sest selle eesmärgiks on Eesti riigi konkurentsivõime hoidmiseks ja parandamiseks ühiskonna alustalade reformimine. Ja selles kontekstis vastandume me kõigi nende konservatiivsete ideoloogiatega, mis tahavad ajaratast seisma panna või mis veel hullem, seda tagasi pöörata.
Modernses käsitluses esindab Eesti 200 parempoolset maailmavaadet ja vaba turumajandust. Nagu ajalugu on korduvalt demonstreerinud, on nii konkurentsivõitluses kui ka heaolu loomisel olnud edukad vaid need rahvad, mille valitsused on kehtestanud range õiguskorra ja andnud oma kodanikele täieliku eneseteostuse vabaduse. Eesti 200 leiab, et eesti rahvas on edukas vaid siis kui me pakume kõigile võrdseid eneseteostuse võimalusi, kuid lepime sellega, et andekamad ja töökamad on edukamad ja jõuavad kaugemale kui teised.
Eesti rahva tänaseks probleemiks on see, et viimased põlvkonnad mõtlesid liigselt enesele ega hoolitsenud järelkasvu eest. See ohustab nii omal keelel ja kultuuril põhineva riigi jätkusuutlikkust kui ka vanurite toimetulekut. Lahenduseks oleks eneseteostuse võimaluse pakkumine ka nendele andekatele ja töökatele inimestele, kellel oma kodumaal need võimalused puuduvad. See parandaks nii vanurite toimetulekut kui ka kindlustaks Eesti riiki tervikuna. Kuid riikluse aluseks oleva keele ja kultuuri püsimise kindlustamiseks tahab Eesti 200 luua ühtse eesti koolisüsteemi ning luua efektiivse keele- ja integratsiooniprogrammi. Vaid nii suudame me kindlustada Eesti riigi ja rahva püsimist tulevikus!
