Link kopeeritud!

KALLE KURG: Usalduse hormoon

 (13)

USALDUSKOODEKS ei suurenda usaldust poliitikute vastu
Kui teid ei usaldata, pritsige umbusklikule ninna oksütotsiini! See heaoluhormoon pidavat inimesi aitama kergemini üle saada tõrgetest suhtlemisel võõrastega ja hõlbustama käitumist olukorras, mida ei kontrollita.

Miks ei võiks see olla soodus ka valija ja valitu vahekordade kujundamisel?

Valijate ja valitute vahel on indolentsuse vöönd. Võim kaugeneb rahvast, valija peab valimiseks isiku või partei poolt hääletamist, hilisemat jälgitakse nagu reality-show’d. Mitte ainult poliitikud, vaid ka valijad on osavad asendama olukorra analüüsi hüüdlausetega. Lihtsam kui valitud poliitik üles otsida on teleri taga uratada: kas kedagi saab üldse usaldada?

Pressime poliitikule peale

Ometi: mida tähendab täielik usaldamine? See viib kergesti manipuleeritavuseni. Täielik usaldus on passiivsus, mis demokraatia olemuse ja mõttega ei klapi. Usaldamine, see tavaline, paikneb täieliku usaldamise ja täieliku kindelolemise vahel. Täiesti usaldada, päris kindlad olla saame harva. See ei tähenda, et me ei saaks üldse usaldada ega üldse kunagi milleski kindlad olla. Demokraatia korral on annus umbusku omal kohal. Probleem on eeskätt selles, et umbusk poliitikute vastu on kasvanud üldiseks krooniliseks usalduskriisiks, mille taga õudusöödel kangastub umbusk riigi vastu.

Selliseid mõtteid heietasin pärast Tõive Kivikase ülekutset Eesti demokraatia uuendamiseks (EPL 5.9). Kivikas leiab, et usaldust poliitikute vastu on võimalik suurendada sel teel, et neil tuleks avalikult tunnistada usalduskoodeksit, mille näidistekstigi ta ära toob. Viimases ei ole iseendast mingeid eriti ootamatuid põhimõtteid. Võib-olla keegi ütleb koguni, et Kivikas tahab piibli kümme käsku laiendada ka poliitikutele.

Mida tähendab usalduse suurendamine? Tunnistagem, et me ei tea, milline võiks olla usalduse suurendamise mehhanism. Seda ei teata vist kusagil, ega muidu poliitikute maine kogu maailmas nii madal oleks.

Kas usalduskoodeks aitab usaldust suurendada? Usalduskoodeks meenutab süümevannet. Aga millega tõendada, et omaaegne süümevande andmine on midagi halba ära hoidnud? Vannun ustavust koodeksile, aga võin ikkagi toimida nii, et sellest ei ole kasu rahvale, vaid üksnes mulle endale. Niisiis ei seisne usaldamisvõimaluse tuum mitte eetiliste normidega nõustumise väljanäitamises, vaid moraalis. Milline võiks olla usalduse seos moraali ja poliitikaga?

Moraali iseloomustab küsimus, mida peaksin tegema mina, poliitikat jälle küsimus, mida meie peaksime tegema, kui mõõdame asju erinevate mõõdupuudega (Benjamin Barber). Poliitikas tavaline hääletamine probleemide lahendamiseks ja “lehmakauplemine” enamuse saavutamiseks ei kuulu moraali hulka. Poliitikas on alaline karm vajadus kiiresti otsustada, kuigi vastav moraalne teadmine ei pruugi olla veel kindlaks kujunenud. Ehk siis: moraal saab aidata poliitikat kujundada, aga ei määra siin kõike täielikult.

Nii ei saa ka nõuda ega loota, et usalduskoodeks lahendaks igaveseks kõik probleemid. Sellise normikogu tunnistamisele või mittetunnistamisele sundimine saaks küll survevahendiks teiste analoogiliste vahendite (meedia tähelepanu, valija järelepärimised) kõrval. Omaette küsimus, kas keegi üldse peab sunni all tõendama oma ustavust eetilistele põhimõtetele (justkui oma süütust) enne, kui teda on milleski süüdistatud. Ja kas koodeksit ei või kavalalt ära kasutada hoopis propaganda trikimeistrid.

Ka valija vastutab

Peamine, millega Kivikase üleskutse mõtlema paneb, ei ole siiski seotud niivõrd koodeksi, kuivõrd valijaga. Kui jutt on kroonilisest usalduskriisist, nii et “võim kaugeneb rahvast”, siis mida tähendaks usalduskriisi kõrvaldamine? Mida me kõrvaldame? Kas ei peaks kõigepealt kõrvaldama ebamäärase olukorra, kus valijal ei ole dialoogi poliitikuga, kelle ta on valinud?

Loe veel

Mitte ainult poliitikul, vaid ka valijal-volitajal on vastutus. Kas või juba seepärast, et poliitiku vääritu käitumise korral langeb vari mitte ainult tema volitajale, vaid teistelegi, ühiskonnale. Kui valija ei kasuta demokraatia võimalusi (kuni selleni, et ta üldse valimas ei käi), siis ei saa demokraatia areneda. Ilma valija soovita poliitiku usaldamise probleemiga tegelda kaotab see probleem oma sisu. Kui nii, siis oleme väärt neid, kelle oleme valinud, ja usalduse puudumise üle kurta on absurdne.

Usaldus tekib dialoogis, sündigu see siis silmitsi mõnes valijate keskuses, ajalehes või muud moodi. Ei kujuta dialoogi hästi ette ilma ühise asja ja koostöö vaimuta. Ega kujuta seda ette ka kummagi poole soovita oma mõtteid üle kontrollida, teisest rääkimata. Tore asi! Loome valijate keskused ja paneme asja käima?

Arutlusainest puudu ei tule.

Nii või teisiti ajendab usalduskoodeksi väljapakkumine küsima, kas on võimalik luua olukorda, kus poliitik on ise huvitatud sellest, et teda usaldatakse. Lugesin ühest lehest mõni aeg tagasi helilooja Rein Rannapi lauset: “Inimene, keda ma usaldaksin sada protsenti, saab olla vaid minu enda kloon.” Pani ikka mõtlema küll.

Kalle Kurg, kirjanik ja tõlkija

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare