Korraks on suvi aastal 1920. Poska on äsja veebruaris sõlminud Tartus rahu, võtnud sõõmu konjakit ja surnud. Päts ja Laidoner on juutidega sahkerdades Harju Panka paigutanud esimesed miljonid frangid. Lenin saadab augustis 1920 - ikka selsamal võidujoovastuse aastal! - Looderinde ülemjuhatusele telegrammi:

„Karistada Eestit ja Lätit!. Tungida umbes ühe versta jagu üle piiri ja tappa ning üles puua kuni 1000 ametnikku ja rikast." (A. G. Latõšev, Rassekretšennõi Lenin, Moskva, 1996.)

Sada aastat edasi. Tühiasi filmis - kõik ju samamoodi:

Uus suur sõda imbub sisse Ukrainast. Euroopa kaardi on segi löönud islami usuhullude pommid. Allahi sissetungi pole enam võimalik eirata isegi vaikses Tartus. Kaitsvad baasid on Ämaris ja Tapal, avalikult võib rääkida vaid vihmavarjudest, avatusest ja sallivusest, muidu hakkab riigimeedia eetikanõunik nobedalt tööle. Eesti laevad ei sõida ja lennukid ei lenda - riik lahkub maalt.

Teadmata on hind, mida meie „vigased pruudid" maksavad tulevikus. Vohab üleõppinud lääne tarkade astraalsete fraaside konspekteerimine ja avalik päheõppimine - tegelikkusse puutumatud, eufemistlikud, jaanalinnupoja liivaalused targutused. Saatuslike sõlmede hind lõikub igaühte - ka targutaja ellu vahetult ja otse. Ajavaod nöörivad südamevere, hing hangub, võõranduvad sõbrad. Hinge salajased puhangud paljunevad nagu pornosõltlus, mida ei julge tunnistada hea kasvatuse sirmi taga, jäävad lastele ja lastelastele, jäädvustuvad ajalukku. Meie vagurat nahahoidjat ei jäeta kõrvalehoidjaks - kõik kobigu ühtlases kolonnis rivvi! Marssige, raisad, ja sina, liigtaibukas, samuti!

Kaadritagune taustaheli:

„Nii ei tohiks küsida, aga Loostaja küsib ikka: kas Tammsaare oli tõesti parem kirjanik, kui palju arvustatud, ent tänaseks unustatud Mait Metsanurk oma kirgliku romaaniga „Jäljetu haud"? Metsanurga „Ümera jõel" panid papimeelsed lausa vande alla. Tammsaarel lihtsalt oli õnne surra õigel aastanumbril 1940. Sovetlikud kanoniseerijad vajasid kindlat ja ohutut, kes õiendama ei hakka. Tammsaarest sai kooliklassik, kriitiliseks realistiks tehti aga Vilde, kes omal ajal oli rohkem tuntud kui naljamees - tehtud! Et proletariaati kasvatada nõukoguliku tööga, võeti tööteemat musta murega väetanud Tammsaarelt. Tuntud lendlause kooli aktusesaali seinalt: „Tee tööd, siis tuleb ka armastus" läheb edasi poja pessimistlike sõnadega, et seda va armastust pole Vargamäele tulnud. Teravalt raske sulega Tammsaare esseistikat ei avaldata tänagi, sest kirjanik kõnetab võimureid ebamugavalt. Elusale kirjanikule püstitas Pätsi võim mälestussamba vastu kirjaniku enda tahtmist, uuel sajandil ei leidnud kaitsetu pronksist norutaja pargiservas uussortsidelt armu. Võimuga flirtiv Gustav Suits pidas Tammsaare ausamba juures kujundirikka avakõne, kirjanik ise luges samal ajal Kadriorus lehte. Miks ei tahetud kommunistide ajal Vildest teha revolutsionääri, ehkki just tema tõi esimest korda 1905. aastal ajalehes „Uudised" rahva ette iga nõukogude ajalehe päisesse raiutava loosungi „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!"?

Ajalugu mäletab paremini müüte, sest neis on hing.

Sinisilmsed vahetiitrid: „Kas tuleb sõda?"

Tuntud arvamusliiderdaja: „Ei, aga jätkub võitlus rahu ja demokraatia eest, et kivi ei jää kivi peale. Võimu teed olgu imelikud. Alamatele peabki jääma mõistatus, saladust on vaja võimu tähtsustamiseks, salastamise põhjus peab jääma saladuseks."

Globalistide saleda stroofi arvamusliiderdaja põikleb ja peksleb liblikana lambivarjul - hukkub või taltub, kavalamad juba sirutuvad kurikaelale kurku. Kulka nisa toidab püüdlikke pühamehi ennetavpeegeldava lihtsameelsuse sirmi taga, „Vikerkaar" annab ruumi edvistajaile.

Vaimuinimene jääb imetlema kauneid kunste, sügavaid kultuure, kaugeid maid ja huvitavaid inimesi. Lihtsameelseid, rahvasõprust teesklevaid ja kohvitavaid õilishingi võis uskuma panna kõige jõhkramaid reaalsuse vägistamisi. Ent iial ei taipa „tallinnistid" ega riiginisaga kaasaliputajad oma õiglasena tunduvas klikivaenus, kui jälk võib olla pendlina teise äärde kõlkudes uusi valesid toota ja turundada. Targutuste pilves jääb märkamata kulissidetagune kurjus, meeletu salakavalus ning kohutav julmus. Kiirlohutust liberaalsest despootiast pakub suvaline teenindusjaam ja pokemonimäng.

Vahetiitrid:

Oma mälestustes kirjutab Mihkel Mutt: „Üks suurimaid tarkusi, mida olen eluteelt üles korjanud: kõige väljapaistvamate kunstiannetega isikud võivad olla ka suurimad närukaelad, üks ei sega teist."

Imetlusväärsed lurjused armastavad balletti, sörgivad folgilt folgile, koguvad moodsaid maale ning äsjaste ohvrite kuldhambad. Et armastada elu, peab evima kõigepealt magu ja alles siis sinise helgiga punast verd. Kirjamees venitagu tindine paun kroonu sauna, ehk võtab maha vaevad - saabuvad preemiad, soojad kohad ja reisid palmisaartele.

Episoodi lõpp tuleb pauguga:

Peenesse salongi või kirjandusteadlase kabinetti lendab hästiõlitatud granaat, suits hajub ning „Euroopa aknad" (vt. www.envir.ee /loodusfilmid) purunevad kildudeks mõlemas tuules. Idatuul võitis siinmail pikaks ajaks läänetuule. Veerand sajandit vastupidist - kogu lugu! „Made in China" virret tuleb mošees kaua imeda läbi õlekõrre.