Kalle Muuli: Kas Laar ja Savisaar on rahva saatuse võrdkujud? Äkki on kogu meie riik töövõimetuna ratastoolis?
Kui Delfi toimetaja palus mul sel teemal arvamust avaldada, meenus kõigepealt taas 2012. aasta veebruar. Kirjutasin siis raamatut Isamaa tagatuba ja intervjueerisin Isamaa kauaaegset juhti Mart Laari tema kodus.
Laar oli just erakonna esimehe kohalt lahkunud ning nägi tol õhtul silmatorkavalt värske ja puhanud välja. Ta näitas oma kabinetti ja rääkis õhinal, milliseid põnevaid raamatuid ta hakkab kirjutama, sest tal on nüüd palju rohkem vaba aega. Rõõmustasin teda kuulates endamisi, et inimesel, keda KGB üritas 1989. aastal hävitada, on elus nii hästi läinud: kõik tähtsad ametid juba peetud, elutöö tehtud, ja ometigi vanus ja tervis veel selline, et aega veel aastakümneid ka iseendale elada ja hobidele pühenduda.
Paar nädalat hiljem tuli shokeeriv uudis: insult, raske tervisekahjustus, ratastool. Kahekordne peaminister Mart Laar oli siis 52-aastane.
Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare haigestumine tänavu kevadel polnud ehk nii ootamatu, sest tema tervis oli streikinud varemgi. Tosin aastat tagasi elas ta üle infarkti, tema töövõime kahanemine paistis viimastel aastatel vahel isegi teleekraanilt välja. Aga kooma, pikk võitlus elu eest intensiivravipalatis ja lõpuks ratastool – seda poleks küll keegi osanud oodata.
Nii et kõik, mida me nüüd nende meeste saatusest räägime ja kirjutame, on üksnes tagantjäreletarkus. 1990ndatel aastatel, kui Savisaar ja Laar peaministritena Eesti riiki juhtisid, poleks keegi osanud seda ette näha. Ka nad ise mitte. Seepärast ei peaks me ka kujutama neid märtritena, kes on teadlikult Eesti riigi eest oma tervise ohverdanud. Nad ei vaja ega vääri võltsoreooli ja haletsust.
Poliitiku töö on stressirohke ka tänapäeval. Aga Eesti riigi taastamise aegu oli ta seda eriti. Päris algul, laulva revolutsiooni hakul tähendas Eesti asja ajamine võimudele vastuhakku, seaduse piiril riskimist ja sageli ka selle piiri ületamist. Veidi hiljem muutus riigi taastamine ja ülesehitamine juba paljude inimeste elu sisuks. Kümned tuhanded inimesed töötasid 12-16 tundi päevas puhkust võtmata ja sageli ka puhkepäevadeta – riigiaparaadis, eraäris, kõikjal. Noorematele inimestele polnud see töö, vaid eluviis, kus tööellu mahtus ka kõik see, mida normaalses elus tehakse väljaspool tööaega. Töö oligi elu, tööl elatigi – ja see elu oli väga kirglik.
Poliitikas tähendas ööpäevaringne tööelu ka pidevat pinget, võitlust, võidurõõmu ja kaotusemasendust. Säärane mahv oli kuritegu oma tervise vastu, aga siiski ettekavatsemata kuritegu, sest tol ajal ei tulnud keegi selle pealegi, et oma tervisele mõelda.
Kollektiivsest ületöötamisest tingitud pöördumatu tervisekahjustus lõi paljudel inimestel välja alles aastaid hiljem. Laulev revolutsioon oli küll veretu, kuid sugugi mitte ohvriteta vastuhakk võõrvõimule. Samal aastal, kui saatus aheldas Laari ratastooli, lahkus meie seast kõigest 52-aastasena Laari kunagine võitluskaaslane Illar Hallaste, Isamaa saadikurühma juht esimeses taasiseseisvunud Eesti riigikogus. Aasta enne seda oli napilt pensioniea künnisele jõudnuna manalateed läinud teinegi Isamaa väljapaistev poliitik, riigikogu esimene esimees Ülo Nugis.
Kuid lahkunute nimesid meenutades ei tahaks ma sugugi, et hakkaksime inimeste teeneid hindama nende tervise järgi. Tunne Kelam, Marju Lauristin ja Jüri Adams löövad hoolimata võrdlemisi kõrgest east praegugi agaralt poliitikas kaasa, kuid see ei tähenda kindlasti, et nad omal ajal kergemalt läbi ajasid. Inimesed on lihtsalt erinevad ja inimeste tervis on erinev.
Selles võtmes peaksime küsima, milline on üldse meie rahva ja riigi tervis pärast tohutut vabanemispingutust. Kas Laar ja Savisaar on rahva saatuse võrdkujud? Äkki on kogu meie riik töövõimetuna ratastoolis?
