Kalle Muuli: Laar on oma uues raamatus pannud näiteks kirja president Lennart Meri kurjustamised või erakonnakaaslaste kahtlustused
Nüüd on meil siis olemas kaks mälestusteraamatut uue aja valitsusjuhtidelt. Edgar Savisaare monumentaalne, telliskivi paksune „Peaminister“ pidi Mart Laari poole õhemat „Pööret“ kui mõttelist järge ootama üle kümne aastat. Raamaturiiulis võiks ju kunagi nende vahele mahtuda ka Tiit Vähi memuaarid, kes oli peaminister pärast Savisaart ja enne Laari.
Savisaar alustas raamatu kirjutamist kohe pärast peaministriametist lahkumist 1992. aastal, Laar tegi seda alles pärast aktiivsest poliitikast tagasitõmbumist. Küllap seetõttu on raske leida neil teostel muid silmatorkavaid ühisjooni peale selle, et mõlema raamatu nimed algavad P-tähega ja võtavad väga tabavalt kokku sisu: Savisaar keskendub oma ametile ja isikule, Laar oma tegevusele – Eesti pööramisele idast läände, plaanimajanduselt turumajandusele, sotsialismilt kapitalismi.
„Pööre“ pole kangelaseepos. Pigem on see oma saatusega leppinud elutarga inimese võrdlemisi pretensioonitu tagasivaade möödunud aastatele. Seda, et need olid ühed tegusamad ja võib-olla ka ilusamad aastad autori elus, antakse siin-seal mõista, kuid ei rõhutata ülemäära. Laar ei püüa oma raamatuga kellelegi midagi tõestada, ta ei klaari vanu arveid ega jätka trükisõnas poliitilisi lahinguid, mis päris elus ammu peetud. Lause on lihtne ja lobe, hoiak leebe. Pole koormate kaupa suuri sõnu ega rusikaga vastu rinda taguvat paatost.
Selles mõttes on "Pööre" meeldiv raamat. Süda ei lähe lugedes pahaks. Paljudel puhkudel on Laar ausalt kirja pannud ka kunagiste oponentide kriitika, olgu näiteks president Lennart Meri kurjustamised või erakonnakaaslaste kahtlustused. Oli kuidas oli, nüüd on see möödas, tundub autor ohkavat. Selle hoiaku tõttu on raamat natuke kaotanud ajastu pinget ja kirge, aga mis parata, kõike head korraga ei saa.
Uut teadmist esimese põhiseadusliku valitsuse tegevuse kohta „Pööre“ siiski eriti palju ei lisa. Laari raamat on kirjutatud rahvale, mitte poliitika-ja ajaloohuviliste kitsale ringile, keda paeluksid ehk üksikasjalikud ülevaated omaaegsetele otsustele eelnenud aruteludest jms. Faktipuru ja stenogrammide kuhjamise asemel jutustab Laar lõbusaid ja vähem lõbusaid lugusid. Mõni neist on ilmselt ohtrast rääkimisest nii kõvasti kulunud, et vaevalt asjaosalised enam isegi mäletavad, kui palju seal tõepõhja all on.
Varasematest käsitlustest pikemalt ja põhjalikumalt kirjeldab Laar oma välispoliitilist tegevust ja kohtumisi teiste riikide poliitikutega. Nende loetelu on päris aukartustäratav: Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher, Saksamaa kantsler Helmut Kohl, Tshehhi peaminister Vaclav Klaus, paavst Johannes Paulus II, Taani kuninganna Margrethe II ja muidugi Bildt, Carl Bildt – Rootsi peaminister, Eesti ja Laari suur sõber. Tõesti, nagu vahakujude muuseum.
Aga ka välispoliitikast ja välisvisiitidest rääkides ei süvene Laar diplomaatilistesse finessidesse, vaid jutustab ühe loo teise järel. Küll sellest, kuidas ta Ungaris pidi tähtsal kontserdil väsimusest äärepealt magama jääma, küll sellest, kuidas ta Läti peaministri Ivars Godmanise salakavalat soovitust järgides Davosi jäärajal kelguga niisuguse kiirusega mäest alla kihutas, et kingakontstest polnud pärast enam midagi järel.
Läbirääkimised Lätilt elektrivõla kättesaamiseks käisid Laari mälestustes näiteks nii: „Ütlesin Godmanisele, et lähme arutame seda asja veidike omaette ja palusin Sildmäel välja tuua kaasavõetud Hennessy. Kui mina limpsisin rohkem niisama, siis Godmanis tarbis hüva märjukest põhjalikumalt. Varsti oli ta kõigega nõus. Läbirääkimised läksid ludinal. Lasime Läti ajakirjanikel sisse tulla ja kokkulepped olidki fikseeritud. Eestile oli see suur rahaline kergendus.“
Kummatigi tõuseb just sääraste inimlike lookeste taustal iseäranis selgelt esile Laari ja tema kaaslaste riskijulgus ja pühendumus. Või peaks ütlema: suurus?
Pärast „Pööret“ on aeg igatahes sealmaal, et Laar võiks ette võtta kogu oma elukäigu raiumise raamatusse: lapsepõlvest kuni tänase päevani välja.
