"Kalmer ja Kuno ootavad kojuminekuaega"
Viis aastat ääsmäe varjupaigas elanud vennad Kalmer (7) ja Kuno (6) jõudsid jõululaupäeva õhtul koju - Keila SOS-Lastekülla. Ema Merle ja tema lapsed olid poisse oma peresse oodanud pea kolm aastat.
"Lõpuks on kogu minu pere koos," ütleb Merle rahulolevalt. Uut aastat alustab ta Keila SOS-Lasteküla suurima, kaheksalapselise pere emana. Kalmer ja Kuno said endale ühekorraga kuus õde-venda: Meelise (15), Anne (13), Anu (10), Kersti (9), Leo (7) ja Tarmo (7).
"Ma ei söandanud viimase hetkeni uskuda, et Kalmer ja Kuno lastekülla tulevad," tunnistab ema Merle, endine ääsmäe varjupaiga kasvataja. "Kartsin, et telefon heliseb ja mulle öeldakse, et vaja on veel mõnda paberit."
Jõululaupäeval seisis Merle ääsmäe varjupaiga eestoas ja ootas oma poisse. "Ja siis nad tulid jooksuga üle ukseläve, hüüdes "Merle!". Istusime kõik põrandal maas - poisid, mina, varjupaiga juhataja ja nutsime. Viimaks ometi ei pidanud ma enam ehitama seina enda ja poiste vahele. Ma tohtisin neid hoida." Paari nädala tagust sündmust meenutades on naise hääles meeleliigutus. Alles tagantjärele mõistab ta, kui suurt ootust oli endas kandnud.
Vennad jäid pisarais maha
Merle kohendab mõtlikult kuuse kõrvale lauakesele sätitud jõulukaarte. Esiplaanil seisab veidi kaardu tõmbunud mustvalge foto - lapsed ümber jõuluvana. Teiste seas ka Kuno ja Kalmer. See, 1994. aastal lasteküla esimesel jõulupeol üles võetud pilt oli aukohal ka eelmiste jõulude ajal. Ootuses, et Kuno ja Kalmer tulevad selgi jõuluõhtul ja jäävad päriseks. Anu sättis "uutele vendadele" riidedki kappi valmis. Paraku purunesid lootused Kuno ja Kalmer varjupaigast välja aidata taas pettumuskildudeks. Poiste seaduslik eestkostja, Saue vald lükkas lasteküla pakkumise vennaksed perelähedastes tingimustes ja omal kulul üles kasvatada järjekindlalt tagasi.
Merle oleks poisid enda hoolde võtnud juba 1994. aasta kevadel, kui temast sai SOS-lasteküla esimese pere - nelja ääsmäe varjupaigas elanud õe-venna ema. "Ma olin selleks ajaks kaks aastat Kunot ja Kalmerit varjupaigas kasvatanud, olin nendega kokku kasvanud - nii, nagu nemad olid kokku kasvanud saatusekaaslaste Anne, Anu, Kersti ja Leoga," räägib Merle. "Tundus loomulik, et me kõik hakkame koos elama. Kui mitte enne, siis sellest päevast, kui lasteküla valmis saab." Ometi pidi Merle 1994. aasta jõulude eel lastekülla kolides vennaksed pisarais maha jätma.
Saue vallal ja Harju maavalitsusel ei õnnestunud poistele kolme järgneva aasta jooksul kasupere leida. Ometi võttis valla volikogu 1996. aasta septembriski probleemi omal jõul lahendamiseks veel aasta jagu aega. Ebaõnnestumise korral oleks Kuno ja Kalmer paigutatud riiklikku lastekodusse - lootuses sealt poisse lapsendada. Seega ähvardas vendi, kelle elust oli juba niigi läbi käinud pea kolmsada last, veel kuueski varjupaiga-aasta. Saue vald muutis meelt alles novembri lõpus, kui poiste lahendamata saatusest oli juttu Eesti Päevalehes.
Sind on nii hea emaks kutsuda!
"Ma arvan, et lasteküla on Kalmerile ja Kunole parim lahendus," ütleb Merle suurt kirsisharlotti lahti lõigates. "Kui neile juba väiksest peast kasuvanemaid ei leitud, vaevalt siis nüüdki..."
Uue aasta kolmas päev on Merle peres sedapuhku tõeline tordipäev. Lasteküla psühholoogil Maie Salumil on kombeks uutel lastel "katsikul" käia. Uusaastasoovide ja tordiga tuli külla ka pere vanima poja - Meelise suur sõber Peep. Tema oli see, kes aitas noormehe erikoolist lastekülla oma pärisõdede Anu, Anne ja Kersti ning väikevenna Leo juurde. Kuid Meelist peavad autoriteediks kõik Merle lapsed, ka Kuno ja Kalmer räägivad temast juba kui "oma suurest vennast".
Kaua aega ei tulnud Merle peresse ühtegi last juurde, sest ta hoidis kohti Kunole ja Kalmerile. Aasta tagasi jaanuaris võttis ema enda kasvatada Tarmo - Kuno ja Kalmeri mängukaaslase ääsmäe varjupaigast. Suvel jõudis lastekülla "suur vend" Meelis.
"Möödunud aastal kasvas pere poole suuremaks ja mehisemaks," naerab Merle. Ta teab, et iga uus tulija paneb proovile kogu pere ühtsuse ja kõigi omavahelised suhted. Väike armukadeduski on päris loomulik. Merle usub siiski, et vennaksed tasakaalustavad perekonda, kus seni oli enamik lapsi pärit ühest kodust.
Näib, et Kuno ja Kalmer mäletavad varjupaigaajast nii Merlet kui ka tema nelja esimest last. "Poisid hakkasid mind esimesest päevast emaks hüüdma," on Merle pisut üllatunudki. "Ma ei tea miks, aga sind on nii hea emmeks kutsuda," usaldas Kalmer talle hiljuti.
Läbi teadmatuse kodumuinasjutu poole
Kui täiskasvanud ei suuda omavahel kokkuleppele jõuda, kannatavad lapsed, arutleb Merle. Ta möönab, et küllap võib leida palju põhjendusi ja õigustusigi, miks Kuno ja Kalmeri saatuse lahendamine nii pikale venis. Tõsiasi on aga see, et viivitamine vaid kahjustas lapsi.
Merle mäletab üht jõuluõhtut ääsmäe varjupaigas. Lastel olid meeled nii ärevil, et nad ei suutnud veel kesköö paikugi uinuda. "äkki küsis Kalmer tõsise ja nõudliku häälega: "Tädi, millal mina koju lähen?"," meenutab Merle. "Mida ma oskasin talle vastata? Kõik läksid ühel päeval koju, ainult Kalmer ja Kuno jäid..."
Tõsiasi on seegi, et ka Merle on kaotanud kolm pikka aastat. "Tookord tundsin ma Kalmerit-Kunot läbi ja lõhki," räägib ema. "Meil olnuks palju lihtsam üheskoos edasi minna. Nüüd on vahepeal kolm aastat tühja ja pimedat maad, millest pean läbi murdma. Ma võin vaid aimata, mida poisid on vahepeal tundnud või läbi elanud."
Kalmeril oli varjupaigas elades oma kodust väga selge ettekujutus. "Kuigi ta polnud kunagi kogenud normaalset pereelu, fantaseeris ta sellest tihti. Tema juttudes olid kummalisel moel täiesti paigas nii ema-isa omavahelised kui nende ja laste suhted," räägib Merle. "Kodu oli Kalmeri jaoks midagi kristallist muinasjutumaailma sarnast." Elu lastekülas pole muinasjutt. Kuid Merle loodab, et suudab aidata nii mõnelgi Kalmeri unistusel tõeks saada.
Küsimusele, kuidas teile lastekülas meeldib, vastavad poisid täie tõsidusega: "Me oleme nüüd Merle juures!"
PILLE LIIMAL
