KALM/RAAG: Iseseisvuse isa – rehepapp või välismaalane?
•• Kalm: Eesti rahva ajalugu näitab, et saame ilma isakujuta hakkama küll. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui Karl Suur oleks Eesti, Läti ja Soome ühendanud.
•• Raag: Aga kas me teame Sˇveitsi rahva suurt ühendajat või riigi tekitajat? Iga kanton väidab seal, et neil on oma identiteet, nii et nemadki on suutnud ilma isata hakkama saada.
•• Kalm: Wilhelm Tell ju kõlbaks.
•• Raag: Tell on küll kõva laskur, aga mitte rahvuse isa, pigem umbes sama, mis meil Julius Kuperjanov, vahva mehe sümbol.
Rahvuse isa suhtes on mul tunne, et isakuju määrab see, milline on riigi varases loomisfaasis toimiv mütoloogia. N Liidu puhul ollakse tänapäevani veendunud, et Lenin oli selle riigi suur isa, kuigi ajaloolaste tõde ütleb, et seal oli nii Trotskit, Kamenevi, Zinovjevit jpt. Nad uhuti isastaatusest kõrvale.
•• Kalm: Eestlastel on protestandi taust ja sellest johtuv kriitiline mõtlemine. Mind näiteks ei ole Magnus Ilmjärve uurimused seganud, sest polegi vaja arvata, nagu oleks Päts olnud üks jäägitult positiivne kangelane.
Ülikooli ajaloo osakonnas ei ole kunagi tuntud mingit Pätsi kummardamist. Oli ju teada, 30-ndate lõpu Päts oli autoritaarne, diktaatori kalduvustega, ei hakanud vastu... Pätsi müüdi puhul on tegu kas põrandaaluse või hiljem rahvaliikumiste loodud müüdiga.
•• Raag: Isakultus on pigem tüüpiline autoritaarse algega kultuuridele. Meil pole seda olnud ega ole praegugi, kuigi näiteks presidenti rahvas usaldab ja mõte presidendiamet kaotada pole kuigi populaarne.
•• Kalm: See on nagu Inglismaal kuningapere, kes kõigile meeldib. Ehkki sellest ei teata midagi ja tegelikult neelab ta ainult raha, on ta riigile dekoratsiooniks.
•• Raag: Praegust aega ei saa samastada minevikuga. Rahvuse isast räägime ikkagi kui kellestki, kes kumab meile läbi ajaloo ja näitab teed, tänapäevane president on pigem üks tasakaalustav jõud teiste hulgas.
Üritame praegu ETV-s teha üht väga vulgaarajaloolist dokumentaaldraamat 1991. aasta augustisündmustest. Kõigepealt, kui tõsine ajaloolane läheneb rahvuse isa müüdile, siis selgub, et isa polegi nii väga isa, vaid et neid on terve trobikond. Teiseks, tolles hetkes oli inimesi, kes polnud suured otsustajad, kuid kel oli suur roll, et Eesti Komitee ja Rahvarinde inimesed suutsid kokku leppida. Kas nad on nüüd seetõttu isad? Ilmselt mitte.
•• Kalm: Tõesti võib asja vaadelda nii, et esimesel korral läks suur iseseisvusüritus nurja ja seega tühja neist Pätsidest, Laidoneridest ja Poskadest. Aga 1991 tuli uus võimalus, mis realiseeriti, ja ehk peakski kangelasi otsima uuemast ajast.
•• Raag: Kaks ja pool tundi enne iseseisvuse taasväljakuulutamist sai ülemnõukogus sõna Vladimir Lebedev, kes küll teatas, et Interrinne hääletusest osa ei võta, aga siis lisas midagi niisugust: “Ometi on mul tunne, et kõigi teie püüdluste taga on vaid mõne inimese soov saada kutsutud rahva isaks; või siis mõne naise soov saada Eesti raudseks leediks; või veel mõne soov istuda hiljem ÜRO-s, laual silt “Eesti Vavariigi president”.”
•• Kalm: Kui iseseisvuse taastamisel tekkis pjedestaalile trügijate järjekord, siis vahetult enne seda oli 50 aastat ENSV ajalugu, mis on nagu umbklomp punavanakesi. Olen viimastel aastatel huvitunud sõjajärgsest arhitektuurist ja mul kunstiajaloolasena oleks väga vaja, et meie poliitilise ajaloo uurijad selle klombi lahti harutaksid ja sealt mingid isiksused välja tooksid.
Üldjoontes kujutan ette, kuidas kollektiivne otsustamine komparteis käis, aga siiski koosnes elu vähem või rohkem käsutäitjatest. Arhitektuuri patroonina püüdis Edgar Tõnurist kultiveerida läänelikku elulaadi, seda oma setust abikaasa kaudu ka vene päritolu kommunistlikele liidritele sisse süstides.
•• Raag: Pärisajaloolased kirjutavad üksteisele ja teised nende tekste niikuinii ei mõista. Teine asi on, kui mängu tulevad populaarajaloolased, kes võtavad ajaloolise tegelase ja kirjutavad temast nii, nagu kirjutatakse biograafiaid. Kui üritad mõnda tegelast mõista, muutub kõige jälgimgi inimene omamoodi sümpaatseks. Ja siis võib tema roll ajaloolises mälus muutuda tegelikkusest suuremaks. Piisab väga heast kirjanikust, et konstrueerida rahvuse isa. Nagu katsetatakse praegu Jüri Vilmsiga.
•• Kalm: Ehkki minevik on meie teha, ei näe ma siiski Eesti ajaloos ühtki päris sellist persooni, keda kasutades meil õnnestuks rahvuslik isa välja mõelda. Me kas pole nii osavad sulesepad või eksisteerib ajaloolist mälu selleks liiga palju.
•• Raag: Kui keegi püüaks, siis viimasest ajastust saaks isamüüdi ehitada ühele inimeste grupile Merist, teisele Rüütlist ja põrandaalustele ka Savisaarest.
•• Kalm: Postmodernses fragmentaarses ühiskonnas, kus on palju huvigruppe, nii vaid saabki, et igal grupil on oma isa.
•• Raag: Ses mõttes on kõik korras, ameeriklastel on ju ka Founding Fathers, mitte üks, vaid terve rida neid, kes hiljem järjest ka presidentideks said. Kui meie riigi ajalugu venib sajandite pikkuseks, siis tagasi vaadates võiksime ju küll rahule jääda nelja-viie isaga, kelle me praegu välja valime ja selle nimel tööle hakkame.
•• Kalm: 19. sajandi ärkamisaegsetest isadest on ühiskond ka väsinud. Mina ei suuda küll praegu vaimustuda Kreutzwaldist, Faehlmannist või papa Jannsenist, nad on kuidagi õpikulikult käsitletud ja viimase aja uurimused ei ole lisanud sinna midagi põhjapanevat.
•• Raag: Ärkamisaegsete isade probleem on see, et neil polnud päris õiget defineeritud vastast. Isa saab suureks konkreetse vastase najal, keda võidetakse.
•• Kalm: Baltisaksa mõisnikkond, kes tallis peksa andis, oli ju võimas vastane. Lisaks tsaaririik, tsˇinovnikud.
•• Raag: Aga need olid umbmäärased vastased. Vaja on konkreetsemat sündmust, millele ehitataks suur vastasseis. Vabadussõda on selline, nagu näitab ka tänaseni kestev kirg Vabadussamba arutelul. Aga kui seal on kangelaseks rahvas, siis rahvast ei saa postamendile seada.
•• Kalm: Mina monumendi järele ei janune. Aga see on üks õigel ajal ehitamata jäänud asi ja rahvas teda siiski nagu tahaks ja vajaks. Õpetus- ja kasvatustöös kuluks monument ilmselt ära. Kuid ma ei suuda muutunud maailmas ette kujutada monumenti, mis rahvale hinge läheks. Puuslike aeg on möödas. Pealegi pole võimalik luua sellist monumenti, mille võtaks ühtviisi omaks nii rahvas kui ka kunstimaailm.
•• Raag: Probleem on ehk hoopis muus. Prantsusmaal, kus on loodud mitu vabariiki, lähevad suuremate rahvuse isadena arvesse need, kes on teisi alistanud. Alustades Napoleonist ja lõpetades de Gaulle’iga. Meie pole kedagi nii väga võitnud. Müütideski kipuvad kangelased lõpuks kaotajaks jääma, olgu Lembitu, Tasuja või Kalevipoeg.
•• Kalm: Prantslaste eelis või häda on see, et neil jääb võite, sõdu ja kangelasi kogu aeg üle. Nad võivad enne iga järgmist vabariiki kõik maha lõhkuda ja ehitada monumente uutele kangelastele. See on meile vastasseisund. Eestis on ajaloomuuseumis säilinud neli keskaegset hellebardi, neil aga seisavad keskaegsed relvad muuseumis virnas nagu meil õunad aidariiulitel.
•• Raag: Jutt kisub ikka selle järelduseni, et meil ei ole praegu selgelt defineeritavaid ajaloolisi eeskujusid.
•• Kalm: Nii et ei ole eestlasel lihtne, ei ole meil naisi ega mehi eeskujuks võtta. Aga võib ka öelda, et meil on hoopis huvitavam ajalugu kui see isakeste oma. Meie tegelased on mitmeplaanilisemad kui isad ja emad.
•• Raag: Rahvuse isadena tulevad arvesse siiski eeskätt kunstilised kujud, näiteks “Viimse reliikvia” tegelased. Tänu kinematograafiale ei ole õnneks kellelgi aimu, et nad olid tegelikult välismaalased. Andrus Kivirähk on ka rehepapist teinud rahvuskangelase ja ühel päeval võime sattuda mõnda külla, kus öeldakse, et vaadake, siin see päris rehepapp elaski. Ja see on märksa turvalisem kui ajalooliste isikute elu ilustamine.
