Kamakäkist pitsa ja burgerini
Romantismiajastu saksa poeet ja kirjanduskriitik Friedrich Schlegel tegi 1798. aasta tähelepaneku: „Kindlaim moodus olla arusaadamatu – või pigemini: vääriti mõistetud – on, kui sõnu kasutatakse nende algupärases tähenduses, eriti muistsetest keeltest pärit sõnu.”
Mõnest sõnast saab silt. „Fašist” ei tähista vene kultuuriruumis ainult natsionaalsotsialistliku ideoloogia pooldajat, vaid igasugust kaabakat. Mida negatiivsem on mingi sõna, seda tõenäolisem on, et seda kasutatakse raevukas poliitretoorikas sõltumata tema algsest tähendusest (Ilmar Raag „Kuhu on kadunud parteilased?” EPL 26.07).
Nii on see juhtunud ka terminiga „kodanlik”. Nõukogude ajal üles kasvanud inimene teab, et see oli hirmus sõna – kodanlik valitsus oli klikivalitsus, kodanlased ehk pursuid (< pr bourgeois) tuli füüsiliselt elimineerida. Kui palju on veel neid, kes mäletavad, et kunagi oli „kodanlik” vastand „kiriklikule”, näiteks, et „kodanlik abielu” oli ilmalikult registreeritud kooselu?
Enne kui eesti keelde sugenes uudissõna „kodanik” oma tuletistega, oli „pürjel”. See tähistas kõigi õiguste ja kohustustega linnameest – saksa Bürger tuleb sõnast Burg, ‘kants, kindlustatud linn’. Kodanik, s.t linnakodanik vastandus uhkelt nii talurahvale kui ka maa-aadlile. Suur Prantsuse revolutsioon oli kodanlik revolutsioon.
Vaeste-Patuste alevis
Keskaegne linn ei olnud homogeenne. Suurkaupmeestel olid oma gildid, väikekaupmeestel omad, käsitöölistel tsunftid. Linnaõhk tegi ka pärisorjast eestlase vabaks, kui tal õnnestus aasta ja üks päev linnas redutada. Aga temast ei saanud sellega veel kodanikku. Ka hiljem oli suurema osa linnaeestlaste saatus kasvatada proletaarlaste ridu. Elada, nagu August Jakobson kirjeldab Vaeste-Patuste alevit.
Kleinbürger’iks – pudupoodnikuks või väikeettevõtjaks, kes sai eluga korda, rabas ise tööd teha ja andis mõnele teisele tööd ja leiba, said vähesed. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. Soovid ja unistused olid tagasihoidlikud, vasakpoolse intellektuaali silmis „väikekodanlikud”. Töö vili jäi askeetlikult endal kasutamata.
Suurbritannia tähtsamatel suguvõsadel õnnestus säilitada võimu koondumine väga väikese ringkonna kätte.
Esisünniõigus võimaldas anda kõik tiitlid ja vara pere vanimale pojale, tütred ja nooremad pojad said kõigest mittepäritavad viisakustiitlid ja – mis eriti tähtis – ei mingit maaomandit. Austria-Ungaris ja Saksamaal võisid kõik hertsogi lapsed olla hertsogid ja hertsoginnad ning perekonna maad jagati nende vahel ära, et need hiljem strateegiliste abielude tulemusel ümber jagada, mistõttu tekkis pidevalt muutuv maaomandi lapitekk. Teatmik „Burke’s Peerage” aastast 1880 loeb üles 580 Briti peeri, kellest kolmveerandi omanduses oli tuhat hektarit või rohkem maad. Preisimaal oli ligi 20 000 tituleeritud perekonda, Venemaal 1914. aastal aga üle 250 000. Ungaris ja Poolas moodustasid aadlikud 10–15 protsenti elanikkonnast. Mida on eestlasel selle aadliväe kõrvale seada?
„Suur” ja „väike” on komplementaarmõisted, millel üksinda, ilma vastandita ei ole sisu, nagu „üleval” ja „all” või „vasak” ja „parem”. Aga kui on tegemist sõnaühendiga, siis võib sellele sugeneda omaette, iseseisev tähendus. Nii on ka sõnaga „väikekodanlus”, mida kasutatakse ka seal, kus puudub suurkodanlus. Abramovitši luksusjaht jääb meie edukamail hankimata lihtsalt seepärast, et Eesti mastaabid ei lase tõusta magnaadiks, liiga kammerlik on kõik.
Kui aga mingi sõna on kord saanud halvustava sisu, ei pääse ta sellest muidu kui käibelt kadumise hinnaga. Katsuge praegu öelda mõnele turvamehele, et ta on „julgeolekumees”, vaadake, mis juhtub! „Kodanlik” on praegustes sõnaraamatutes saanud tähistuse VAN ja edasi viidatakse „väikekodanlikule”, mis on läbinisti häbimärgistav. Ükski inimene ei ütle ise enda kohta, et ta on väikekodanlane! Sest see tähendaks enda filistriks tunnistamist.
Aga kui vaadata rahulikult ja alaväärsust tundmata meie enamiku unistusi ja pürgimisi, siis on need paratamatult just pisikodaniku maailma omad. Pangalaenuga hangitud elamuboks või eramu linna lähedale põllule ehitatud uusasumis on lagi. Aga kes tahaks Vaeste-Tiskrest tagasi ühisköögiga korterisse või moonakamajja?
Pisikesed unistused
Sada aastat tagasi kattusid Eestis seisuste piirid suuresti rahvuse piiridega, kuigi siin oli ka saksa antvärke, nn Kleindeutsch’e, ‘väikesakslasi’. Meie vanemad on kuni viimase ajani olnud maarahvas. Veel 1881. aastal, 65 aastat pärast priiks saamist elas Eesti linnades 15,9% rahvastikust. 1934. a oli neid 28,9%, alles sajandi keskel jõuti 50 protsendini.
Wabariigi loomisega seisused kadusid. 1919. aasta maaseadusega võõrandati 1065 maaomandit. Võrdse kohtlemise tagaajamisel ka kõik 57 eestlaste endale ostetud mõisat. Ärgu kippugu marjamaale!
Võiks öelda, et tollane latifundiumide likvideerimine oli aja vaimsuses. Keisririigid pudenesid Esimese maailmasõja järel väikesteks rahvusriikideks ja suurmaaomandid jagati maatameestele. Üle saja tuhande eestlase oli läinud Sarmaatia lagendikele hingemaad harima, aga kojujäänud oleksid toetanud punaseid, kui neile ei oleks lubatud Eesti riigi poolt maad. Nüüd said neist asundustalunikud. Pisipõldurid.
Asundustalude süsteemi ees-märk oli luua eesti rahvale põliskodu, siduda rahvas OMA maaga ja kindlustada niiviisi eestluse järjekestvus pikemas perspektiivis. Talu oli inimeste jaoks ökoloogiliselt parim lahendus, töö talus tehti oma pere jõududega ja selleks läks vaja minimaalselt sisseostetavaid ressursse. Nähti ette, et eesti rahva arvu saab asundustalude arendamisega oluliselt suurendada, samuti annab talunduse areng eestlastele võimaluse iseennast ja oma perekonda ning ka linnasugulasi ära toita.
Uue iseseisvuse vaimustuses tagastati kõik maad ja kinnisvarad endiste omanike järeltulijatele. Õigluse võit. Aga vaid tühine osa nendest läks tagasi isade tallu põldu harima. Tagastamine oli poliitiliselt samasugune vältimatu sundkäik nagu mõisate võõ-randamine, ja majanduslikult sama rumal tegu. Miks ei võinuks edukad sovhoosid ja kolhoosid – neid oli ka – edasi toimida riigimajanditena ja anda tööd kohalikele? Mõeldamatu!
Kuid potipõllundus ei toida ära. 1989. a töötas põllumajanduses 174 500 inimest, mis oli umbes 21% tollasest tööhõivest. Kakskümmend aastat hiljem, 2009. a oli maatöölisi 21 000, mis on 4% tööhõivest. Vähem, kui on vaja valimiskünnise ületamiseks.
Kultuuriloolane Norbert Elias kasutab Euroopa tsiviliseerumise ajaloos indiviidi ja ühiskonna vahelistest seostest rääkides figuratsiooni mõistet ja näitlikustab seda seltskonnatantsude abil. Pilt omavahelises sõltuvuses olevate inimeste liikuvatest figuratsioonidest tantsimisel teeb lihtsamaks kujutleda riike, linnu, perekondi, aga ka kapitalistlikke, kommunistlikke ja feodaalsüsteeme kui figuratsioone.
Sõna on sama, aga tähendus teine – enam ei ole vaja pürgida linnakodaniku seisusse, vaid maailmakodanlaseks. Eestis on tantsitud kaerajaani ja labajalavalssi ning õpitud ära ka tango ja tvist. Ent tänaste tantsude sammud ja figuurid on teised. Tuleb vihtuda show-tantsu.
