Kamikaze ’d arvamusruumis. Nad lasevad demokraatial end kanda, aga taganevad vastutusest

Noormees mustas teeb mõned graatsilised sammud. Umbes nagu kolmikhüppeks valmistuv sportlane. Peas silmini kapuuts ja kõhn seljakott üle õla. Mu pilku märgates muudab rütmi ja sammub võimalikult asjalikult eemale. Ent hämaruses piki puiesteed edasi minnes märkan, et kepsleja naaseb.

Uudishimus teen kaugemal paar pettemanöövrit. Tüüp saalib valge seina ääres edasi-tagasi. Siis ühel hetkel on ta kadunud. Ja seinal paistab mingi must lärakas. Kui ligemale jõuan, näen veel nitrovärvi mullitamas. Sellist signatuuri olen koduses Kalamajas ju ikka näinud. Ah selline ta ongi – kondine poiss, kes võtab ööhämaruses värsketelt pindadelt süütuse.

Kui päike tõuseb, siis paljud vaatavad ja kehitavad õlgu. Targutused ilust ja eneseteostusest ei vii siin eriti kaugele. Kõik pole Banksyd, isegi mitte von Lõngused. Ent nähtavasti ei käitu kodukandi rahvakunstnik ka lihtsalt kui peni, kes ürgsest instinktist kantuna ümbritsevat maailma märgistab. Tõenäoliselt on tal mingi kodeeritud sõnum, mida ta vankumatult plankudel, postidel, ustel ja müüridel avaldab. Väga vähesed kirjutavad iseendale nagu naksitrallide Muhv.

Aga kes olen mina, et loojate kallal aasida? Too õhtune vahejuhtum lihtsalt ärgitab arutlema pinna ja sõnumi vahekorra üle. Kuidas oleks, kui pinnana kujutleda avalikku mõtteruumi või avalikkust? Mõtteruum muutub avalikus kommunikatsioonis lakkamatult: miski tekib ja miski kaob. Ometi on mõtteruum küllalt terviklik nähtus.