Kangelasest kurjategijaks
Narkomaania ei ole Eestis veel kunagi varem olnud nii igapäevaseks kõneaineks kui selle aasta lõpusirgel. Noorte narkomaanide jõhkrad mõrvateod ja tänavavargused panid probleemi tõsidusse uskuma. Just ohutunne oli see, mis muutis suhtumist uimastite pruukimisse osaliselt taunivamaks. Meenutagem või agarust, millega avalikkus uimasteid proovinud õpetajannat hukka mõistis.
Eestis usuti liigagi kaua aega, et narkomaania on vaid väheste heidikute probleem, mis korralikesse inimestesse kuidagi ei puutu. 1990-ndate algul, kui narkootikumid Eestisse jõudsamalt sisse tungisid, oli küllaltki levinud ka mõtteviis, et uimastid käivadki vaba ühiskonna ja uue elustiili juurde.
Sellist arusaama toitsid ka Eesti loetavamad ajalehed, kus ilmus nii Hollandis saadud värvikate narkokogemuste kirjeldusi kui ka uimastipruukimise õpetusi. Narkoteabekeskuse projektijuht Marianne Paikre täheldab oma magistritöös, et kolmandik 1993.–1995. aastal nädalalehtedes ilmunud narkoteemalistest kirjutistest suhtus uimastite pruukimisse varjatult soosivalt. Nii seostati uimasteid tuntud ja edukate inimestega, samuti kõige noortepärasega nagu näiteks pidutsemine.
Tänaseks on iga neljas 18–24-aastane vähemalt korra elus mingit narkootikumi proovinud, neist iga kolmas esimest korda 14–18-aastaselt. Selles, et viimase nelja aastaga on narkomaanide arv Eestis viiekordistunud, on oma osa kindlasti probleemi pikaajalisel eitamisel.
Narkomaania levikuga seotud tervisehädad, vägivald ja vargused on nüüdseks ajakirjanduses loonud narkomaaniast hoopis karmima pildi. Narkomaan ei ole enam kaugeltki meediakangelane, vaid kurjategija. Ja koos purjus autojuhtidega satuvad avalikku häbiposti ka narkouimas juhid.
Narkosõltlastest vargapoisid ja kallaletungijad on siiski vaid üks väike, kuigi hirmutav osa probleemist. Narkosõltlaste arv ei vähene seni, kui suur osa noortest peab paljusid uimasteid vaid süütuks tujutõstjaks – millekski, mis kuulub trendika elu ja meelelahutuse juurde. Seda osa narkomaaniast ei peeta reeglina ohtlikuks ega ka taunimisväärseks.
See seletab ka ettepanekuid lubada Eestis nagu Hollandis nn pehmeid uimasteid tarbida. Ent siinjuures ei maksa unustada, et Hollandis on narkomaanidele ka tagatud kõik sotsiaalteenused, ravi ja sotsiaalne rehabilitatsioon tasemel, mida Eesti maksumaksja kinni maksta ei suuda.
Kuritegevus küll teadvustas uimastiprobleemid, kuid narkomaaniale ei õnnestu piiri panna karmide karistuste ja "süüdlaste" eraldamisega ühiskonnast. See nõuab pikaajalist ennetustööd, mis nihutaks oluliselt seniseid väärtushinnanguid ja arusaamasid.
