Politseinikuks ja päästjaks ei sobi ükskõik kes – neil inimestel peab olema laitmatu taust ja hea füüsiline vorm. Tihtipeale tuleb töötada ka öösiti ja riigipühadel, mis tähendab kompromisse pereelu ja uneaja arvelt. Samuti ei ole meie turvalisuse tagamine alati turvaline töö – näiteks möödunud aastal rünnati politseinikku 57 korral.

Küll on siseturvalisuse töötajatele ja veel mõnede elualade esindajatele ette nähtud eripension, mis tähendab, et pensionile saab jääda juba 50–55-aastalselt ja eripension on oluliselt üle Eesti keskmise. Alates 2020. aastast teenistusse asuvatele politseinikele enam eripensione ette nähtud ei ole ja me peame leidma uusi võimalusi, kuidas motiveerida uusi inimesi tööle asuma.

Küsite, milleks meil on vaja uusi inimesi?

Kuuendik jääb pensionile

Alates 1989. aastast hakkas Eestis sündimus oluliselt vähenema ja selle kasvu ei ole lähiajal ette näha. Aastatel 2017–2028 väheneb noorte meeste hulk ligi 30% võrra – 70 tuhandelt 50 tuhandele. See tähendab, et potentsiaalset tööjõudu jääb iga aastaga järjest vähemaks.

Täna on täitmata 138 politseiniku ametikohta. Järgmise nelja aasta jooksul on õigus pensionile jääda 612 politseiametnikul ja 137 päästeteenistujal, see teeb 16% praegu töötavate politseinike ja 7% päästjate arvust, samuti lahkub igal aastal töölt 250 politseinikku.

Lähiaastatel on plaanis suurendada kohalike konstaablite ja kiirreageerijate arvu üle Eesti, selleks on meil täiendavalt vaja värvata 120 politseiametnikku.

Nii et järgmise kolme aasta jooksul on meil vaja värvata ja koolitada 943 politseiametnikku, et täita pensionile jäämistest ja töölt lahkumistest tingitud tühimik ning võtta tööle uued kiirreageerijad ja konstaablid. Samuti on vaja tagada uute päästjate ja päästekorraldajate järelkasv. Ma ei näe, kuidas seda täna pakutava palga juures teha saab.

Palkadeks on vaja 110 miljonit

Siseministeeriumi valitsemisala töötajate palgakasvuks on viimastel aastatel küll veidi lisaraha eraldatud, aga enamasti on raha palgatõusuks leitud asutuste sisemiste ressursside ehk koondamiste arvelt.

Möödunud aastal läbi viidud PPA ja päästeameti auditid kinnitasid, et tulevikus neid asutusi enam õhemaks lihvida ei ole võimalik. Nii oleks kõigile siseturvalisuse töötajatele konkurentsivõimelise palga maksmiseks järgmiseks kolmeks aastaks vaja lisaks praegu planeeritule 110 miljonit eurot.

Siseturvalisuse tööjõukulud ei ole endiselt saavutanud 2008. aasta majanduslanguse-eelset taset – kui kümme aastat tagasi oli meil palgarahaks ette nähtud 173 miljonit eurot, siis möödunud aastal oli see number alla 170 miljoni. Võrdluseks – samal ajal on kogu valitsussektori tööjõukulud kasvanud 16%.

Eesti julgeoleku hoidmine ja tugevdamine on riigi üks olulisi prioriteete. Julgeolek ei ole aga ainult sõjaline kaitsevõime – paljudel juhtudel on just siseturvalisus riigi esimene kaitseliin. Kui inimesed tunnevad ennast Eestis turvaliselt ja neil on siin hea elada, on see Eesti esimene julgeolekugarantii selleks, et meil sõjalist sekkumist loodetavasti kunagi vaja ei lähekski. Samas moodustab siseturvalisusele eraldatav raha täna sisemajanduslikust kogutoodangust 1,7%, mis meid ümbritsevat olukorda arvestades on ohtlikult vähe.

Missioonitundest ei piisa

Siseturvalisuse töötajad on noored, heas vormis inimesed, kes armastavad oma riiki ja riskivad selle eest tihtipeale ka isikliku turvalisusega. Patrullpolitseinikud ja päästjad on õnnetuste puhul esimesed reageerijad, siseturvalisuse nägu, kellest sõltub otseselt inimeste abistamine olukordades, kus nad ise end aidata enam ei saa.

Hakkajatele inimestele on tööturul palju alternatiive nii Eestis kui väljaspool. Ainult missioonitunde pealt inimesi paraku tööl ei hoia – paindlikkus, arenguvõimalused, uute kogemuste ammutamine ja hea koostöö on olulised motivaatorid karjäärivalikutes.

Teotahteliste inimeste värbamiseks ja hoidmiseks peame oma inimestele maksma väärilist palka. Vastasel juhul on reaalsuseks nii politseinike, päästjate kui teiste jätkuv vähenemine ja pakutavate teenuste kärpimine.